365 päeva

(12)NELJAPÄEV - Jordani minevik

Koputan uksele, kuid kedagi vastu ei tule.

Koputan uuesti ja siis avabki palja ülakehaga Jordan ukse. Naelutan oma silmad poisi musklis kehale.

"Võid sisse tulla," pomiseb ta. Astungi korterisse sisse. Tunnen head toidulõhna. Võtan jalanõud jalast ning kõnnin poisi järel tema magamistuppa.

"Oleksid võinud koridoris oodata. Ma tahaksin riideid vahetada," tujutseb Jordan.

"Kui sa nii edasi tujutsed lähen ma üldse ära," kõnnin jalgu trampides kööki. Istun laua taha vaadates tühja.

Jordan tuleb kööki küsides:"Ma ei saa aru miks sa iga pisema asja peale solvud?" Vaatan talle kulmu kergitades otsa:"Mina ja solvun? Su ülbe käitumine ajab mind närvi."

Kutt ainult naerab võttes kapist kaks taldrikut ning kaks klaasi. Jälgin silmanurgast kuidas ta meile mõlemale pastat tõstab. "Spinatit ja riivjuustu?" vaatab ta küsivalt otsa. Noogutan.

"Mahla, vett, piima?" tuleb järgmine küsimus. "Mahla," vastan vaikselt.

"Head isu," ütleb Jordan tõstes mulle toidu ja joogi ette.

Võtan ampsu pastast ning pean tunnistama, et see on maitsev.

"Ei teadnudki, et süüa teha oskad," pomisen. Jordan turtsatab:"Üksi elades peab ju kuidagi hakkama saama."

Meie vahel on jälle vaikus.

"Mis sind minu minevikust siis huvitab?" katkestab noormees vaikuse.

"Absoluutselt kõik. Miks sa kõigist eemale hoiad? Miks sa öösiti magada ei saa? Mis juhtus tegelikult tollel ööl, kui tüdruk kaduma läks? Kes on Gerta?" lajatan küsimusi.

Jordani keha tõmbub pingesse.

Raputan ohates pead:"Teadsin, et sa ei ole selleks valmis." "Ma ei ole seda öelnud," lausub Jordan tõsiselt.

"Gerta on see sama tüdruk, kes kaduma läks ja hiljem surnuna leiti. Ma vannun, et minul ei ole tema surmaga midagi pistmist. Mäletan hästi, et kui kahekesi jäime, läksime tühise asja pärast tülli. Karjusime üksteise peale nagu opakad, millega pälvisime kolme tüübi tähelepanu. Nemad muidugi arvasid, et tahan Gertale halba teha. Kutid tulid mulle kallale, pekstes mind ikka korralikult läbi. Samal ajal, kui mina maas vedelesin ja jõudu kogusin, läks Gerta nende kuttidega kaasa ja rohkem ma teda ei näinud," räägib Jordan käed rusikas.

See kõik teeb talle haiget.

"Sa ei pea rohkem rääkima," sõnan tasaselt. Jordan raputab pead:"Saad aru, et ma pean sellest rääkima. Ma ei suuda kõike enda sees hoida."

"Ma saan aru, aga ma tahan, et sa räägiksid siis, kui sa oled selleks valmis ja seda reaalselt tahad," räägin.

"Ma tahan pikali visata," tõuseb Jordan lauast püsti ning seab sammud magamistuppa.

Pesen kiiruga taldrikud ja klaasid ära, et noormees ise sellega ennast vaevama ei pea, ja järgnen talle siis tema tuppa.

Jordan lamab voodis üks käsi toetamas silmadele ja teine kõhule.

"Kas sa tahad, et ootan ära kuniks sa magama jääd?" katkestan vaikuse. "Ma tahan, et sa minu käest midagi küsiksid," pomiseb ta vastuseks.

"Okei," ristan käed ja küsin:"Miks sa öösiti magada ei saa?"

Poiss laseb välja ühe ohke ning tõuseb istukile. Ta puurib oma heleroheliste silmadega mind sügavalt.

"Ma kardan üksi magada," vastab ta tasaselt. "Mu vanemad on terve oma elu töö tõttu reisinud ja olin pidevalt oma vennaga omapäid. Meil oli lapsehoidja, kes õhtuti mind magama pani. Ta silitas alati mu pead. Ta oli mul ainukene sõber," räägib Jordan sõrmedega närviliselt mängides.