365 päeva

(5)NELJAPÄEV - pisiasjad

Jõuan napilt bussi peale, mis osutub täis olevat. Üksikud inimesed seisavad ja mina olen üks neist.

Liigun vabandades inimestest mööda pisut taha poole. Näen istumas kõrvaklapid peas muusikat kuulavat Jordani. Tema kõrval on üks vabakoht, aga noormees on otsustanud selle koha hõivata oma jalgadega.

Mõtlemata otsustan Jordani kiusuks tema jalgade peale istuda.

Poiss võpatab mõttemaailmast üles. "Mis sul kurat arus on?" küsib ta viha täis toonil. "Oih vabandust ma ei märganud, et kellegile peale istusin," vastan teeseldes pisut nukra tüdruku häält.

Jordan tõmbab jalad mu tagumiku alt ära ja muidugi ei tee ta seda hellalt, vaid vihaselt. Poiss keerab ennast normaalset istumas lüües mind küünarnukiga.

"Sa ei pea kohe haiget tegema," hõõrun valusat kohta oma käel. Ta ei vaevu isegi mitte vabandama.

Koolimaja juurde jõudes tervitab mind Rachel ühe suure ja õnne täis kallistusega.

Alates esimesest koolipäevast saadik olen Racheliga koos ringi käinud. Tema venda Rickyt ma nii tihti enam näinud ei ole.

Peaksin ma Racheli käest Ricky kohta küsima?

Otsustan mitte vakka jääda:"Rachel, millega Ricky tegeleb? Ma pole üldse teda kooli peal enam näinud."

"Ta läks laagrisse. Mängib jalgpalli ja neil alati enne kevadist hooaega üks laager. Igatsed teda võ mis?" naljatleb Rachel.

Raputan pead:"Mitte seda. Lihtsalt pole teda näinud ja see tundus mulle pisut kummaline."

"Hei tüdrukud!" tuleb meie juurde Flora. See tüdruk, kes minu ja Racheliga ühes lauas istus.

"Hei," tervitame teda mõlemad Racheliga vastu.

"Kuulujutte olete kuulnud?" alustab Flora oma igapäevase küsimusega. "Mis nüüd jälle levib?" ohkab Rachel pisut tüdinenult.

Rachelile ei meeldi kuulujutud. Eriti ei meeldi talle neist ise üks osa olla.

Flora:"Justini kamp olevat eile ühe kümnendiku sodiks peksnud.

Olen üllatunud.

Arvasin, et see on üks tühipaljas vale, et koolis selline kamp on, aga nagu näha siis eksisin.

Minus kasvab vaikselt see hirm Justini kamba vastu, mida eile ma veel ei tundnud. Tunnistasin Justinile kindlameelselt, et mina tema kampa ei karda, aga nüüd on vist õige aeg sõnad tagasi võtta?

"Mis puhul nad ta läbi peksid?" pärib Rachel. Flora kehitab õlgu:"Ma ei tea täpsemat põhjust. Kõigil oma versioon."

Koridoris kõndides tulebki meile vastu see kurikuulus kamp. Surun õpikud tugevalt vastu rinda ning suunan pilgu maha.

Ma kardan.

"Hei Daisy," tervitab mind tuttav hääl minust mööda kõndides. Seisatan ning pööran ümber. Saan aru, et see oli Justin. Kutt pöörab oma pea minu suunas ning teeb mulle lehvitades silma.

Kõnnin kiiresti tüdrukutele järgi tundes koolikaaslaste põletavaid pilke endal.

"Ja mis see nüüd oli?" pärib Rachel seisma jäädes. Ka mina seisatan küsides:"Mis asi?"

Rachel hakkab naerma:"Justin ei ole kunagi kedagi tervitanud. Teate üksteist?" Raputan pead:"Ei tea. Me eile lihtsalt käisime jalutamas ja rääkisime. Kas selles on midagi halba?"

"Ei ole. Aga nüüd pead eriti ettevaatlik olema," sõnab sõna sekka ka Flora.

"Mis põhjusel?" olen segadusse sattumas. Flora haarab mu õlgadest ning pöörab mu ümber lausudes:"Sest need tšikid sind enam rahule ei jäta."