(2)ESMASPÄEV - uus kool

525 45 18
                                    

Ärkan üles äratuskella peale, mis eemal aknalaual heliseb. Tõusen püsti haigutades ning kõnnin mõned üksid sammud akna juurde, et see tobe äratuskell kinni panna.

7:15 näitab kell. Eriti tobe aeg ärkamiseks, aga ma lihtsalt ei jaksanud eile pesemas käia.

Sorin ühes spordikotis ja siis teises ja kolmandas, et üles leida oma pesu ja veel sobivad riided esimeseks päevaks uues koolis.

"Ugh see on nii tüütu," pomisen väsinult nina alla.

Peale pikka sorimist otsustan täiesti tavaliste mustade teksade ja valge t-särgi kasuks. Mulle meeldib tavaliselt riietuda + mulle meeldivad täiesti tavalised riided. Mingisugune sits ja sats ei ole minu teema.

Koperdan pimedas oma magamistoast välja üritades vanemaid mitte äratades, aga minu üllatuseks istub ema elutoas diivanil uudiseid vaadates.

"Hommik," sõnan vaikselt. "Hommik. Sina ja nii vara üleval," naeratab ema. Tal on kõige siiram naeratus üldse, ma vannun.

Noogutan:"Ei viitsinud eile pesus käia. Lähen nüüd." "Tahad teen sulle hommikusöögiks muna ja peekonit?" tõuseb ema diivanilt püsti, samal ajal telekat välja lülitades.

"Kui sa jaksad," sõnan tasaselt. "Sinu pärast alati," surub ema otsaette musi ning seab sammud kööki.

Vannituppa minnes panen tähele, et see on nii wc kui vannituba. Seega kaua ma siin olla ei saa, juhul kui kellegil häda peaks tulema.

Peagi jookseb mõõdukalt kuum vesi mööda mu kanget keha alla. Madratsi peal magamine ei olnud just kõige mugavam. Õnneks oli see ainult üks öö.

Oeh ma ei jaksa, või tähendab mulle ei meeldi uute tutvuste loomine ja seda ma pean taas täna uues koolis tegema. Noh otseselt ma ei pea, aga siiski vist oleks viisakas klassikaaslastega hästi läbi saada? Vanas koolis suhtlesin inimestega vähe. Olen alati rohkem selline omaette hoidev tüdruk olnud. Ma eelistan metsas jalutamas käia või raamatuid lugeda. Muidugi ei ole mu elust puudunud peod ja alkohol, aga hakkasin üsna vähe selliste asjadega tegelema. Lihtsalt ühel hetkel kadus isu, kas pole naljakas?

Minu mõtlemise katkestas koputus uksele ning sellele järgnes kohe ka küsimus:"Kas sul läheb veel kaua kullakene?" "Kohe olen valmis," vastan emale keerates kraani kinni.

Astun vannist välja kuivatades kiiruga oma keha ja siis juuksed rätikusse mässides.

Riided seljas, hambad pestud tulen vannitoast välja.

"Hommikusöök on laual," naeratab ema ning läheb seejärel pesema.

"Hommikust," naeratan söögilauas istuvale isale. "Hommik," vastan ta samaga.

"Mäletad kus bussijaam asub ja millises peatuses maha pead minema?" katkestab isa vaikuse. Noogutan:"Mäletan. Ja mul ongi täpselt kakskümmend minutit aega, et valmis sättida."

Pugin kiiruga hommikusöögi ära ja ruttan magamistuppa. Võtan kotist peegli, mille asetan aknalauale ning alustan meigiga. Otsustan täiesti tavalise meigi kasuks ehk siis pisut jumestuskreemi, laovärvi, lainerit, ripsmetušši ning lõpetuseks nude toonis matt huulepulka.

Pilkan aknast välja leides vastasmaja rõdult üht noormeest mind jälgimas. Nii palju, kui silm seletab, on ta pisut lokkis juuksed natukene niisked hiljutisest pesemist. Tema keha katab puusadel olev valge pisut kortsus käterätik. Näen noormehe musklis ülakeha, mida ta üritab varjata rõdule nõjutades.

Hetkega tunnen pisut ebamugavust ning otsustan kardinad ette tõmmata.

Föönitan kiiruga juuksed kuivaks, mis hiljem hobusesabasse otsustan panna. Ma ei kannata neid väga lahtisena kanda. Mu juuksed on tüütult pikad, aga terved ja patt oleks need lihtsalt maha lõigata.

365 päevaWhere stories live. Discover now