Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Jälle kodus

Lesisin, pea Remyl, pisarad voolamas., rääkides õest.
"Ma ei tea, mis tal hakkas. Ta lihtsalt vaatas mulle sügavalt otsa. Ma arvan, et ta oleks mind ära ka tapnud, kui ta poleks kukkunud."
"Ma ei usu?"
"Sa tahad öelda, et ma valetan?"
"Ei, ei, ei, ma lihtsalt ei usu, et ta oleks sind päris ära tapnud."
"Ma ei tea...Mis tal üldse hakkas? Ta lihtsalt keeras selle nädalaga nii ära? Kas ema surm muutis teda nii palju? Ta sonis ka kogu aeg , et tema pole midagi teinud"
Remy vaatas süvenenult põrandale. Kindlasti ta mõtles millegi peale. Jah, nii ta ka tegigi. Peagi tõstadas ta pea ja tuli välja ideega, mis mind ei rahuldanud:
"Äkki see oli nende kassipoegade pärast?"
"Ei, ma ei usu, et selle pärast. Kindlasti oli see emaga seotud. Ma ei usu õest küll midagi sellist, aga kes teab."
"Nii arvadki oma õest?"
Remy näis justkui ärritunud.
"Ma ei tea."
"Tema ķüll midagi ei teinud."
"Kuidas sa tead?"
"Ta ei teeks midagi sellist."
"Kuidas sa tead?"
"Ma ei usu seda!"
Ta põhimõtteliselt karjus mulle selle otse näkku ja oli pealtnäha ärritunud, kuid kui ta sellest aru sai, üritas ta ka mind rahustada.
"Rahune. Ma lihtsalt ei arva nii."
"Ja, jah. Miks ma üldse juba ei imesta. Äkki petad mind temaga kah?"
Vaatasin talle otsa ja pisarad hakkasid vaikselt jälle vastu minu põski voolama. Katsin jälle oma silmad oma käega, ning jooksin minema. Nagu mul on kombeks oma probleemide eest ära joosta.
Kuid mu pead jäi ikka kummitama põhjus, miks Remy Marikat kaitses.

Kõndisin mõõda oma kodutänavat, kuigi ma ei teadnud, kas minna koju või mitte. Isa mind arvatavasti näha ei tahtnud, kuid pole ka kuhugile mujale minna.
Naabrimees korrastas oma aeda, ning ütles mulle tere. Ta on lesk olnud juba üle kümne aasta. Ta naine hukkus autoavariis ja sellest ajast saadik ei ole ta omale uut leidnud. Mul on temast tegelikult üsna kahju kuna ta on alles 40 ja täiesti nägus, ning peale selle on tal veel pool elu ees. Vaatasin kuidas mees naate aia äärest tõmbas ja otsustasin minna ikkagi koju, et vähemalt natukenegi isale toeks olla, sest ma isegi ei imestaks kui teda tabaks sarnane saatus.

Avasin ukse ja vaatasin köögis ringi. Arvasin, et uurijad olid endast midagi maha jätnud, aga kõik oli korras. No palju nad ka arvatavasti ei uurinud ka. Eestis on ju isegi tähtsamaid juhtumeid nende jaoks. Pussitamised, uppumised, maffiabosside arvete klaarimised ja muudki.
Vaatasin ringi ja ei suutnud uskuda, et ema enam ei olnud. Pannid ja potid olid korrektselt kappide peal, lusikad, kahvlid reas, ning kappidel ingli kujukesed mulle otsa vaatamas.
Ilma emata tundus see maja nii tühi. Isegi isa kohal olek poleks midagi muutnud.
Viskasin diivanile pikali visata, et viimase aja sündmustest natukenegi ennast välja puhata.