Ely linnud

6

Veel eemale kõndides kajab metroo müra kõikidel mahajäetud majade akendel, nagu oleksid Rockfelli tänavad tehtud pelgalt klaasist, millest kumab läbi meie tegude reetlik helk. Süngel sügisöiselt jahedal betoonil kaikuvad sammud mattuvad lainetesse, mis vett rahutult vastu vetikatest vohavaid seinu vahtu löövad. Tuul on jäine ja hüljatud sadam inimtühi. Hingetu.

Võpatan selja tagant kostuva metalse heli peale, mis tähistab relva vinnastamist. Hammustan huulde ja tõstan alistunult üles oma külmad käed, mille olen sidunud punaseks määritud sidemetesse.

Ma ei tunne oma sõrmi, kuid tean, et need värelevad. Punakuu mürk toob mu nahale sinised veenid ja külma higi, kõrvetades mind seestpoolt nagu tuli. Nagu tahaks sisikonna välja oksendada ja surra. Karjuda. Minestada.

Surun käed rusikatesse.

Kiire hingamine mu kuklas on järjekindel. Riskides saabujate pahameelega pööran end aeglaselt ümber ja jään jälgima minu silmade vahele suunatud relvatoru. Hingan auru välja. See jääb külmale metallile kleepuma.

Minu ees seisvast siluetist kujuneb pikkamisi noor mees, kelle tõsine ilme mind luudeni painab. Näen tema taga seismas veel kahte inimest: ühel on näos karm ilme, teise süsimustad silmad uurivad mind põhjalikult, nagu ei peaks mind vaenlaseks vaid lihtsalt kellekski. Vahest isegi kellekski huvitavaks.

"Kes sa oled?" küsib relvaga noormees rahutult. Tema raevunud silmad käivad minu peal ringi ja sunnivad mind vastama. Avan suu. Väljub vaid maigutav õhk. Köhatan valulikult, misjärel tekib suhu vere mekk.

"Ma olen Ely," oskan ainiti öelda. "Ely Moon."

"Ja mis eile juhtus, Ely?" Tema hääl on nõudev ega aksepteeri teemast kõrvale astumist.

"Meid ründas sinivereline, see juhtus. Teie... mehed otsisid uusi liikmeid ja kui mind õue kutsuti seisis seal juba veel üks mees. Kõik oli normaalne, kuni teda lõigati. Ta lihtsalt... ründas kohe, nagu oleks seda terve see aeg oodanud. Ma ei jõudnud midagi teha."

Nüüd astub ette vanem mees, kelle nägu paremini pimedast ümbrusest eristama hakkan. Ta tundub karm. Kontrolliv. Ta otsib mu pilku ootuses, et alandlikult eemale vaatan. Nõuab käheda häälega vastuseid. Kuidas on võimalik, et ta kütid tapeti? "Teid oli ju kolm," lisab ta etteheitvalt pärast hingetõmbe pikkust pausi.

Proovin selgitada, et keegi ei näinud seda tulemas. Kuidas öisel tänaval valitses eile täielik kaos. Kuidas kõik küttide katsed rünnata läksid täielikult luhta ja segaduses sain mina rohkem viga kui kõige eest süüdiolev sinivereline. Kuidas ta imekiirelt neil kõrid läbi lõikas, kuid põgenes sel sekundil, kui teda relvaga sihtida sain. Pidin põgenema. Politsei poleks seda versiooni iialgi uskuma jäänud.

Relvaga kutt turtsatab. "Väga armas lugu," kommenteerib ta küüniliselt. Tean juba ette, et kui mu plaan õnnestub, saab ta mulle takistuseks, mis tuleb esimesel võimalusel kõrvaldada.

"Clyde, ole nüüd normaalne," kõneleb süsimustade silmadega mees esmakordselt. Tal tundub olevat teatud mõjuvõim, mistõttu kõnetatu relva langetab ja mind skeptiliselt piidleb. Tunnen, et ta oskab läbi näha kõikidest mu valedest. Kuidas kõik mu laused on loogilised, aga ei moodusta ühte terviklikku lugu. Usutavat.

Pingeline õhkkond söövitab meeli. Kõikidel on palju mõtteid ja mitte ühtegi hetke nende välja ütlemiseks. Samal ajal tunnen, kuidas pea üha enam ringi käib ja kuidas selle varjamine aina raskemaks läheb. Mul pole enam palju aega.

"Lõigake teda," lausub äkitselt vanem mees külmalt, lõigates läbi ka hinge tungiva vaikuse. Mul pole mingeid garantiisid, et minu võetud mürk on oma töö teinud. Mu veri võib olla lillakas. See võib olla üldse mitte midagi. Imesid ei juhtu kaks korda ja seekord on kindel, et sinise verega vahele jäämine toob surma.

Tumadate silmadega mees astub ette ja võtab kätte mu sidemes peopesa. Hoian kartlikult hinge kinni ja loodan, et seda saab vabandada hirmuna valu ees. Ma ei karda valu. Ma ei karda isegi surma. Ma kardan, kui keegi saab minust võitu.

Õrn sisselõige taskulambivalguses ütleb inimestele kõik: veri on punane ja niriseb vedelalt mööda mu sõrmi maha. Ma olen kergendunud, aga ma ei saa just öelda, et õnnelik. See kõik oleks saanud täna lõppeda.

Mees, keda kutsuti Clyde'iks, astub nüüd tahapoole ja vaatab kärsitult otsa tumehalli peaga mehele, kelle elavad silmad öös vastu helgivad. Too küsib rahulikult: "Ja mida sa meilt tahad?"

"Ma tahan teiega töötada. Tahan need värdjad kätte saada ja maha lasta." Sülitan maha. "Ma tahan teha midagi, mis on õige. Millest on kasu. Putsi, eilne õhtu ajas ikka tõsiselt kopsu üle maksa."

Clyde kissitab silmi ja uurib mind tujukalt. Teatab: "Mulle see ei meeldi. Me isegi ei tea seda tüüpi. Logan, sa ju oled nõus?"

Tumedasilmne mees ohkab pikalt. "Meil ei jää ju midagi muud üle."

Mõlemad vaatavad ärevalt inimese poole, kes paistab olevat käsuandja. See lausub pärast mõttepausi: "Me anname sulle võimaluse. Clyde, võta ta homme uute liikmetega kaasa. Eks siis saab näha, milline ta on."

Clyde ropendab ja kõnnib eemale. "See, et ta inimene on, ei tähenda, et ta neid ei tapnud," täheldab ta süngelt ja kaob öö varjudesse.