Ely linnud

9

Kõigil on osakesi endast, mis tuleb tappa.

Aythenis üles kasvades on see üks loomulikumaid asju elus. Igale lapsele kingitakse seal sündides lind, mis neil kümnendaks sünnipäevaks tappa tuleb. Lind kannab süütuse nägu. Alles siis saab nooruk olla täiskasvanud. Aktsepteeritav.

Selles osas ei jäänud minagi puutumatuks. Isa tõttu langesin ohvriks kõige ekstreemsematele tavadele, mida Aythenis enam ammu ei kasutata. Minu linde oli kolm ja kõigile neist panin nimed, mida ei taha enam mäletada.

Ma olin ainus, kes ei teadnud, et nad peavad surema. Veel vähem, et mina pean nad tapma.

Süütuse pea tuli mul kirvega maha lüüa Yalathanili ajal, mis on ainult üks suurtest privileegidest, mida mul oli õnn kogeda. Seitsmendal sünnipäeval tapsin kaastunde, et see ei kasvataks minus halastust. Jättis viimaseks mulle kõige kallima, valgete sulgedega shelti, et ma enam kunagi kedagi ei armastaks.

Ema ütles, et lind meenutab talle mind. Lootis vist, et kõik ei lähe nii kaugele.

Kõik, mis pidi minust kaduma, oli nõrkus. Siin ma olen. Absoluutselt täiuslik.

Siin ma olen. Sisenemas järjekordsesse underground baari, et rääkida tähtsat juttu tähtsate inimestega, kelle kätes on mu edasine saatus. Pälvin ringi vaadates kritiseerivaid pilke - olen arvatavasti siin ruumis viibijatest noorim, mis minu hingele mõeldes üsna kurb on.

Lõpetan segaduses ilmel ringi vaatamise, kui märkan baari siseneja tumemusti silmi, mis mind ööst sadamas on kummitama jäänud justkui vari, mis mul järel käib. Jättes silmside katkestamata tekitab ta minus tunde, nagu üritaks ta mind lugeda. Üritab ja õnnestub.

"Tere, Ely," kõneleb mees viisakalt ja võtab istet laua taga, mille sissekäigu lähistel ootamiseks välja olin valinud. Juba praegu tekitab ta kõneviis minus imeliku tunde. Aythenis pöördutakse eesnime pidi kellegi poole ainult siis, kui oled talle lähedane või tahad olla äärmiselt taktitu. Minu puhul jääb ülekaalukaks viimane variant.

Sirutan käe kohmetult üle laua, et tema oma suruda. See paneb ta miskipärast muigama. Underground baarides ei kehti vist needsamad reeglid, mida inimestelt mujal oodatakse. Miks nad kõik nii keeruliseks teevad ja iga olukorra ja asukoha kohta uusi norme välja mõtlevad?

Käe vastu võtnud, kostab ta suitsusel tämbril: "Logan."

"Tere, Logan," matkin ta tervitust. "Kas kedagi teist ei tulegi?"

"Saladuskatte all võin öelda, et Raegan tahtis. Ta on see armiga mees. Kõige tähtsam. Ütles, et sa avaldad talle muljet."

"Tohoh. Ja mis vahele tuli?"

"Töö, nagu alati. Tuleb välja, et too sinivereline, kelle sa eile tapsid, ei ole üksi. Neil peaks kuskil hiinalinna juures kogukond olema."

Tõstan kulmu. "Ja sa saad mulle neid asju rääkida?"

"Ma ei tea, saan või?"

Logani küsiv pilk on omamoodi nõiduslik ja paneb mind kahtlema, kas ta tõesti inimene on. Tumedad juuksed, mille pikad salgud ta nägu just õigesti raamivad, ulatuvad hoitult peaaegu õlgadeni. Õrn habe kasvab ta kahvatul näonahal, millelt leian pikemal vaatlusel naerukortsud. Varjudesse jäävate silmade vahel jookseb piklik kõver nina. Ma ei ole varem kedagi sellist näinud.

Vastan viimaks üle pokkerit mängivate meeste naeru: "Saab küll. Ja peakski."

"Ma mõistan, miks sa Raeganile meeldid," tunnistab ta ja viib pilgu oma mustast nahast käekellale. "Räägi mulle parem seda, mida sa pärast Carveri ja Dallase mõrvu tegid."

"Parandasin haavu, põletasin verised riided, leidsin Dallase telefonist Raegani numbri ja kirjutasin talle kodust eemal. Siis viskasin telefonid ära." Kehitan ehk pisut nördinult õlgu. "Ma ei osanud midagi paremat teha."

"Mis sa arvad, kas politsei saab sind üles otsida?"

"Ma arvan, et mitte."

"See on hea. Ma saan ju aru."

Logan avab oma suu, et midagi öelda, kuid võpatame mõlemad lauda tabava õllekannu peale, kust jooki üle ääre rapub. Viin pilgu purjakil kutile, kelle higine pale haiglaselt helgib nagu midagi kummalist ta silmades. Tema pilk on täis puhast põlastust, kui ta Loganile lähemale nõjatub ja umbmääraselt seletab: "Tead, kui kaua ma olen oodanud, et sulle näkku öelda, et sa rikkusid mu faking elu ära? Türa!"

Mees tõuseb laua tagant ebamugavalt püsti, teen tema eeskujul sama. Enne baarist väljumist sõnab ta võõrale: "Mine koju, sa oled purjus."

Õue jõudes ohkab ta üle kaugelt kostuvate sireenide. Panen käed taskutesse ja küsin: "Keerulised suhted?"

"Ja kuidas veel... Ta oli kunagi osa tiimist, aga ma ütlesin Raeganile, et ta laseks tal minna. Võtsin tema koha üle. Nüüd ta vihkab mind."

Imelik, kui paljude asjadega ta mind usaldab.

"Räägime parem sinust," vahetab ta osavalt teemat. "Miks sa üldse tahad siniverelisi tappa? Päris põhjus seekord, mitte see sadama bullshit."

Vaikin paar hetke nagu oleksin eksinud auto esituledes. "Sest nad tapsid mu ema," vastan esimest korda siiralt. Tunnen, et ta tajub seda. Vahest ongi parem võimalikult palju tõtt rääkida.

Logan muigab nukralt. "Ja nüüd on sul valus ja kõik peavad selle eest maksma." Ta justkui tauniks mu näilist tungi aytheenlasi tappa.

"Umbes nii."

Vaikime. Ümberseisvate hoonete katuseharjadelt tilgub alla vett, mis vahetevahel valjult lompides sulpsatab. Ma ei ole kunagi kuulnud, et Rockfelli oleks öisel ajal tabanud selline äkiline vaikus. Rahu.

Logani näolt libiseb üle teatud sorti kergendustunne. "Ma räägin veel teistega ja võtan sinuga ühendust," lausub ta käe taskusse viies. "Sa peaks mulle oma numbri andma."

Nõustun pikemalt mõtlemata ja ootan, kuni kutt telefonis õiget kohta otsib. Keerab selja baariukse poole, kust vihane ja haavunud mees kiirelt välja astub, sirutades Logani poole väriseva käe, relv pihus.

Tirin ta järsult kõrvale ega jõua hingatagi, kui juba lukustab kõrvu vali lask, mis külvab õhku ainult segadust ja hüsteeriat. Logan ei oota hetkegi ja tõmbab vöölt relva, millega oma tuttava maha laseb. Jälgib mind ehmunud silmadega.

Igatsen aegu, kui iga õhtu keegi ei surnud. Seekord oli see aga teisiti.

idk it's 6am