Ely linnud

1

Iga sügava sisse ahmitud hingetõmbega naudisklen suitsu ja dušigeeli lõhnade käes. Vaatan rahulolevalt Dougi, kes pärast pikka hingeldamist voodi äärele istub ja põrandalt oma riided üles korjab. Kustutan poepesas suitsu ning surun jääkülmad sõrmed ta paljale ihule. Ta oigab rahulolematult.

"Sa tead, et ma vihkan, kui sa seda teed," viriseb noormees.

"Enne küll nii ei tundunud."

Doug pöörab end ümber, et mind eriliselt ülbe pilguga jälgida. "Ma teesklesin."

Lükkan veel külmema käega ta näo endast eemale, kuid seekord ta ainult naerab mu üle. Ta tõmbab teksased üles ja kinnitab püksid nahast vööga, millel on raske metallist pannal; pandlale on graveeritud mõõk, tähistamaks tema Aytheni nime: Lvanez.

"Ma olen mõelnud," räägib ta särki selga tõmmates, "kas sa ei võiks kuju muuta kellekski... seksikamaks?"

Turtsatan. "Mis see siis oleks?"

"Mulle on alati meeldinud need tumedate silmade ja juustega poisid," vastab Doug upsakalt. "Päevitunud nahk ja need paksud juuksed... Noh, tead ju?"

"Ühe sõnaga sa tahad oma poolvenda panna. Selge. Mis ta nimi nüüd oligi?"

Noormees vaatab mind pahaselt. "Mis sul viga on, Ely? See ei ole naljakas."

"Pervert."

Doug seirab tõsise ilmega mu korteris, otsides kõiki oma laiali pillutud asju. Ma tõesti ei saa aru, miks ta alati nii tujukas on, ja veel vähem, kuidas ma seda kannatan. Katsun käega kitsas toas ringi hõljuvat lillakat suitsu, mis liikuma lööb, kui Doug mulle kõik mu riided sülle viskab.

Pööritan silmi, aga panen tema eeskujul aeglaselt riidesse. Nõrk valgus puudutab siin ruumis kõike, millele oma sõrmed ümber saab, ühelt küljelt sinise ja teiselt poolt punase valgusega. Doug pole kunagi aru saanud sellest, miks see hämar värvimäng mind veetleb, aga ometi tuleb ta just siia alati tagasi. 

Noormees ohkab ja heidab end selili tagasi voodisse. "Kolleegium otsib sind," sõnab ta liigse morbiidsusega.

"Ma tean, nad on mind juba kolm korda proovinud ilmutada."

"Loll oled või?" Doug lööb mind vastu rinda ja tõuseb pettunult püsti. "Nad võivad sind juba selle eest tappa."

Muigan. "Kõlab juba, nagu sa muretseks mu pärast."

"Su elu ei ole mäng."

"Eks ma siis astun millalgi läbi."

"Sa oled hull..." Punane valgus neelab ta enda kütke, tekitades tema näole unikaalseid varje ja kujundeid, mis rõhutavad tema kõhna visuaali. Õuest kostuvad sireenid ja linnakära paistavad talle pähe hakkavat, kui ta viimaks mind üle keha seirates naeratab ja mind mänglevalt juustest tirib. "Aga see mulle meeldibki."

Süütan oma viimase sigareti. "Mine koju. Eliza kindlasti igatseb sind."

"Ma vahepeal vihkan sind," vastab ta napilt enne, kui mind ainsana suitsu ja müra täis korterisse jätab. Lahtise aknaga kuulen sõidukite rasket sahinat sajusel asfaltil niivõrd hästi, et hakkan tundma ilma tõmbunud märja mulla lõhna. Hõõguv suitsukoni toosis tärkab elule iga kerge hingetõmbega, mis talle peale langeb, justkui loovutaksin sellele kogu oma elujõu.

Tunnen end peaaegu uinuvat, aga mu aknaraamile maandub valge kaaren, kes pärast esmast muljet hakkab koledal kombel röökima ja nokaga vastu klaasi taguma. Ta lendab sisse ja rapsutab tiibadega igal pool mu riiulitel ja seintel, pildudes maha kõik mu asjad. Viskan lindu oma saapaga, aga kahjuks ei saa ma pihta. Jälle.

Tõmban agressiivselt selga voodile korjatud riided. Sulgen kõik aknad ja löön lahkudes enda järelt ukse nii napilt kinni, et kaaren korterisse nälgima jääks. Peksku siis kõik segi, mis mul on, vähemalt saan kord elus Demarcusel ukse nina ees kinni lüüa. Kõngegu ta kaaren seal.

Astunud korteritagusele kõrvaltänavale, lükkan mütsi peale kapuutsi ja vaatan nagu vilets suurlinna pätt, ega keegi mind ei jälita. Otsin seljakotist purgi valmistoitu ja kahvli. Löön plekkpurgi valjult vastu tuletõrjeredelit mõlki ja tirin elajaslikult praokil kaane pealt. Soojendan oma käsi piirini, mil pakend muutub põrgulikult kuumaks.

Aythenist lahkumine on toonud mulle mõlema rassi standardite järgi järsu allakäigu, sest esimest korda elus saan teha kõike, mida ma tahan.

Vaikus.

Järsku ei ole maailmas enam ühtki heli. Ükski auto ei sõida, pilved ei liigu, tänavavalgus ei virele lompidel. Tuult pole. Aeg on täielikult seiskunud.

Kolleegiumi kutse. 

On mõned asjad, mõni võim, mille vastu ei saa astuda ükski aytheenlane. Mis sellest, kui väga ma neid kõiki vihkan.  Ilmutan maapinnale Nhanne märgi. Enne sosistamist sulgen oma silmad. "Idish tsaran n'al Alaytheniz." 

Kui karge õhk mu ümbert kaob ning hakkan üha enam haistma Thephalhi salvi vänget haisu, avan oma silmad ja tean, et olen saabunud. Minu ees kõrguvad valged laeni kasvavad marmoruksed, mille massiivsetesse linkidesse on kinnitatud kalliskivid. Pööran ümber ja jälgin uksest eemale viivat sammasterida, mis ulatub kaugemale, kui silm suudab seletada. Räägitakse, et sellel koridoril polegi lõppu.

Kuna mul on tegemist oma dollaripoe pastaroa söömisega, lükkan jalaga ukse lahti. Kolleegiumi esimees jätab järsult pooleli oma tseremoniaalse avalause ja jälgib mind hämmeldunult. Vaatan saalis ringi ja näen kahteteist meest, kusjuures ühelgi neist ei ole elu.

"Ely Moon... Kas sa kasutad oma võimeid toidu soojendamiseks?" küsib Dixon meeleheitlikult. Ta on ainus mees, keda siit päriselt tean, seega tunneb ta vist teiste ees mingit kohusetunnet või häbi minu taltsutamatuses. Ta on hea, Aytheni standardite järgi, ning see on pigem solvang, kui üldse midagi.

Kraabin kahvliga purgi põhja. "Ma olen püüdnud ka kohvi keeta, aga see võtab nii palju energiat...."

Üks kolmest esimehest, Demarcus, kirtsutab oma nina, mis on sama pikk ja kõver nagu tema valgel kaarnal ja kõneleb mürgiselt: "Sa pole mitu aastat Aythenis käinud, nii et kust sa maagia jaoks Thephalhi saad? Käid kuskil vargil?"

"Ma olen avastanud, et heroiin teeb sama töö ära." Ma isegi ei hakka neile ütlema, et mul pole maagia kasutamiseks enam ammu vaja Thephalhi kasutada.

Dixoni abipaluv pilk ei puuduta mu südant. Rääkida Kolleegiumiga nõnda häbematul viisil on kõige vastu, mis aytheenlastele püha, kuid ometi olen ma siin, sest neil on minult midagi vaja. Jälgin Demarcust provotseerivalt. "Mida te minust tahate? Mida rutem ma koju saan, seda rutem saab see albiino tõuk mu korterist välja lennata ja teiste järele luurata, nii et palun."

Kolleegiumi esimehed pööravad kõik Dixonile kritiseeriva pilgu, nagu oleks tema süüdi selles läbikukkunud inimkatses, mis nende ees seisab. Üks kaheteistkümnest mehest tõuseb pidulikult püsti ning pöördub minu poole: "Ely Moon, sind on ilmutatud kaitsmaks Aytheni püha linna ja selle rahvast. Kollegium küsib su abistavat kätt Erdeki kivi leidmisel, mis hoiab inimesed eemale meie kodudest ja kaitseb meie maagiat. Aytheenlaste arv väheneb iga päev verejanuliste jõhkartite käte läbi. Sinu võimed on kingitus Aytheni rahvalt ja jumalatelt, nii et kõige nimel, mis on püha, võta vastu meie pakkumine!"

Olen ääretult tänulik nende võimete eest, mis maksid mulle ainult mu hinge ja mida ma tegelikult kunagi küsinud ei ole.

"Ja kui ma ei võta vastu seda... ülimat suurt au, mis te mulle kinkida soovite?"

"Siis sa sured," vastab Demarcus ja lahkub ainsana Kolleegiumi lauast.

-----

Ei, ma ei oota, et teil kõik need sõnad meelde jääks.