Ely linnud

2

Valju rokkmuusika meelevalda nõiutud inimesed elavad kõik enda loodud fantaasias, nagu loitsiks hämar baar neis tärkama loomalikke instinkte ja mõttetuid filosoofilisi küsimusi täitumata uitunistuste kõrval. Olgu see muusikaga kaasa kiikuv neiu või õlleklaasi uppunud spordifänn, igaüks meist on tulnud siia, et tunda midagi paremat, kui meil muidu oleks lubatud.

Tellin endale kõige kallimat viskit baaris, millel olen juba aasta aega kiusatuses silma peal hoidnud. Ma ei kiirusta, sest tean, et kõige parem tunne on vahetult enne esimest sõõmu. Suitsune aroom jõuab ninna ja röövib kogu oma veetlevusega tähelepanu baarimüralt. Ootusärevus. Pinge. See teadmine, et saad kohe maigu suhu millestki, mille jaoks sa ei ole piisavalt hea. Kas see oli seda väärt?

See on... pettumustvalmistav. Võõras. Ükski luksusbränd ei taha mu jälki süsteemi jääda sekunditki kauemaks, kui vaja on. Nii palju siis aastajagu fantaasiatest.

Mu nägu läheb naerule, kui näen Dougi pubisse sisse astumas. Mehe kulm lööb mind märgates kortsu. "Miks sa nii õnnelik oled?" küsib ta ettevaatlikult.

"Sest täna," seletan entusiastlikult, "me joome ja nikume nagu homset ei oleks!"

Doug muigab ja hammustab eemale vaadates kaalutlevalt huulde. Ta sasib enda tuhakarva lokilisi juukseid, mis vaha abil peaaegu traatjana ta pead katavad. Oma kaarja nina ja ovaalse näoga meenutab ta mõnd noort kreeka jumalust, kuid igaüks teab, et temas pole midagi pühalikku.

Ohanud, istub ta minu kõrvale baaripukile ja kraabib igavusest võtmetega juba niigi kulunud tumedast puidust baariletti. Kõnnin sõrmedega aeglaselt tema reiele ja pigistan seda teravalt. Dougi soojad huuled õhkavad mu näole kuuma õhku ja just selle pärast pöördun tema tõrjumiseks baarmeni poole, et ta meile odavat õlut kallaks. Olla inimeste maailmas gei on peaaegu sama halb, kui olla aytheenlane.

Ma ei ole kunagi aru saanud inimeste suhetest. Ükski Aythenis üles kasvanu ei tunne kohustust sureva romantika ees ja oma ihad, ükskõik kelle vastu, on sobilik välja elada. Saab isegi öelda, et see on oluline - nii kultuurile kui maagiale. Kui kaks meest suudleksid, praegu siinsamas baaris, viskaks räuskav rahvamass nad tülgastusega välja, ja ometi peavad inimesed aytheenlasi elajateks.

Löön noormehele selja peale ja utsitan teda kiiremini jooma, ning pärast õllevahu suult pühkimist pärib ta kavalalt: "Noh? Mida me tähistame?"

"Viimaseid päevi mu elus," vastan igasuguse koormata, nagu oleksin peaaegu rahul, et see juhtub. Dougi helehallide silmade jahe pilk käib üle minu ja jääb pidama riiulitel ootavatel värvilistel alkoholipudelitel. "Fuck..."

"Suht putsis jah," ütlen muretult ja loen tahvlilt tänaste eripakkumiste kohta, mis sellest, et olen neid kõiki juba kümneid kordi proovinud.

"Kolleegiumiga läks nii halvasti?"

"Saad sa aru," seletan ma silmi pööritades, "nad tahavad, et ma leiaksin Erdeki kivi, kujutad sa ette? Las ma räägin sulle, kuidas see käib. Nad millegipärast arvavad, et suudavad leida mingi aastakümneid kadunud maatüki, eks, ja kus iganes pommiaugus see ka poleks, peaksin mina selle ära tooma. See on enesetapumissioon. Ma olen selles kindel."

"Sa ei tea seda."

"Muidugi tean, isegi sina tead. Demarcus isiklikult lubas mind hukata, kui ma midagi ei tee. Aa, ja kas sa teadsid, et Dixon on ka Kolleegiumis?!"

Doug vaatab ebamugavalt ringi, sest joogise ja vihasena kipun räuskama. Ehk pool ajast.

"No aga mis siis saab?" küsib ta sosistades, justkui üritades mind vaigistada.

"Noh, ma olen veel elus, nii et.... Aga varsti saavad nad aru, et ma lihtsalt ei tee seda. Siis ongi kõik. Sa tead, et ma vihkan Aythenit ja ma ei hakka selle eest surema."

"Sured siis mitte millegi eest?"

"Enda eest."

Doug ohkab raskelt. "Keda ma siis panen..."

Löön äkitselt lõkerdama. "Oma kihlatut äkki? Või oma seda kasuvenda. Või on see sama inimene?"

"Sa oled nii rõve," leiab Doug tüdinenult, aga tean, et kuigi ma ajan tal hinge täis, siis immitsen sealt läbi mõne prao südame tühimikesse, ainult selleks, et kogu protsess uuesti algaks. Ma ei ole seda teadmist kunagi kasutamata jätnud.

Orvuna üles kasvanud, igatseb ta endale alati neid asju, mida ta ei saa lubada. Tõsi, ta käis koolis nagu kõik teised, läbis rituaalid, sai endale nimed, aga ometi oli ta vaene; vaeslapsed võetakse enda koju tahte järgi, õhtute kaupa või lihtsalt külmadeks talveõhtuteks, kui süüa jagus rohkem, kui oma perel ära kulus. Nad on tänavalapsed. Mitte miski ei kuulunud talle ega tema kellelegi.

Jah, ta oli üksik, aga Aythenis on seda kõik.

Ma teadsin alati, et ma olen teistsugune. Isegi Aytheni mõistes olin ma ekstreemne. Kuna isa oli mul ülempreester, ei saanud ma välja jääda ühestki hingesuretavast tegevusest, mis suurema heaolu hüvanguks oli "hädavajalik". Ometigi jagus teistel minu vastu aukartust; pidin sündima siia ilma suurte tegude jaoks.

Mõnes mõttes olime sarnased. Räsitud ja väljatõugatud, aga suutelised seda paratamatusena aksepteerima. Haletsus ei mahtunud meie südametesse.

Me ei rääkinud kunagi, aga me nägime tihti. Õhtused ujumised ja pesemised pärast koolipäevi venisid alati Dougiga kuidagi pikaks. Avastasin end ikka tegemas ettekäändeid, miks duši alla kauemaks jääda sellel ajal, kui Doug endale kolmandat kihti seepi peale hõõrus ja teised juba ära olid läinud. Endagi ebameeldivaks üllatuseks avastasin end seda tähelepanu nautimas. Ja dušid venisid veel pikemaks...

Midagi rohkemat meie vahel ei ole, ei saagi kunagi olla. Aythenis tehti kindlaks, et me kedagi armastada ei suudaks ja seejuures kinnitati, et see ongi õige.

Kallan vänge viski kõrist alla ja virutan klaasi kogemata nii kõvasti vastu lauda, et see mõraneb. "Türa, ma vist mõrvaks kõik aytheenlased, kes mulle tänaval vastu tulevad. Kõrini sellest sitast."

Doug heidab mulle kibeda pilgu ja jalutab tüdinult eemale. "Ei, oota, me pidime ju-" Noormees pööritab pettunult silmi, misjärel astub uksest välja. "Ma pole isegi purjus!" hüüan talle järele.

Ohkan tüdinenult ja viin käe suitsupaki leidmiseks taskusse, kui korraga õlal kellegi puudutust tunnen. Nähes enda taga seismas suurt kiilakat meest ja sarimõrvari ilmega tätoveeritud kuju, mõistan, miks Doug mind maha jättis. "Tuled, teed meiega paar jooki, jah?" tögab sarimõrvar. Kiilaka mehe haare mu õlal tugevneb.

Süütan muiates sigari enda huultel põlema. "Muidugi, miks mitte," kostan kurjakuulutavalt, misjärel kiilakas mind püsti tõmbab. Sarimõrvar togib mind välja baari tagauksest üksikusse kõrvaltänavasse, kus väljapääsu neoonsed tuled kõigelt mürgiselt peegelduvad. Miskipärast mul on tunne, et me ei tulnud siia sõbramehelikult jooma.

-----

Mind sunniti selleks.