Ma tahan sind, Lara.

12

„Oota mind nüüd ometi, Ayden" jooksin poisile kooli koridoris järele. Ma olin niigi magamata ja halvas tujus, sest vaheaeg sai liiga kiirelt läbi.

Kutt seisatas ning vaatas enda taha. Kui ta mind nägi muigas ta: „Pole ammu näinud, preili Lee,"

„Tore ka teid näha, Hale," naersin ja kallistasin poissi. Mul oli hea meel, et me lõpuks teineteist nägime, sest vahepeal oli täielik vaikus.

Ayden muigas ning lükkas mind klassiruumi poole, sest meil oli koos tulemas tund. Kaheteistkümnendike matemaatikaõpetaja oli ootamatult haigestunud ning asendajat ei leitud piisavalt kiirelt.

„Mis sa vahepeal ka ära tegid? Ma pole sind näinudki," uurisin ning tervitasin klassijuhatajat ühe naeratava pilguga.

Noormees puhastas häält ning istus omale kohale: „Ma olin linnast ära, oma vanemate juures,"

Kortsutasin kulmu. „Vanemate? Sa ei räägi kunagi oma vanematest," ootasin poisi emotsiooni, sest minu kohta teadis ta üsna palju.

„Pole midagi rääkida," kehitas ta õlgu ning lehitses oma matemaatika õpikut.

Turtsatasin naerda: „Kindlasti on, millised nad on ja," jätsin ma lause poolikuks, kui sain karmi pilgu kutilt.

„Ma ei taha nendest rääkida," ütles ta ärritunult.

Tõstsin käed üles, näidates, et andsin alla selle teemaga: „Olgu-olgu,"

Järgmised nelikümmend viis minutit olid küllaltki ebamugavad. Mind ajas kõige rohkem marru see, et nii Ayden, kui Adrian teadsid mu pere kohta nii mõndagi. Mina näiteks ei teadnud isegi nende vanemate nimesid.

Tundsin värinat taskus, mis andis märku, et mul oli sõpru. Ohkasin ning üritasin piisavalt märkamatult sõnumit vaadata, lootes, et õpetaja ei näe.

„Tulen sulle peale kooli järele. By the way, sa oled üks kuum tükk tuupuri kohta," maigutasin suud, kui sõnumit lugesin. „Adrian." Mida iganes, Adrian, mida iganes.

Toppisin telefoni tagasi pükste taskusse ning naasin õpetajat kuulama.

„Kes sulle kirjutas?" sosistas Ayden, kui olin juba õpetaja juttu jõudnud süveneda.

Su vend. Ei. Mõtle, Lara, mõtle. „Maya," toksisin pastakaga vastu lauda. Lee, sa lähed põrgusse.

Ayden naeratas: „Mis ta tahtis?" Ta võtab mu peale kooli peale, no big deal.

Lara, sa oled igavene valevorst.

„Ah, niisama, kiitis seda raamatut, mida ma talle laenasin," kehitasin õlgu ning säilitasin rahu.

Kutt noogutas ja kirjutas märkmeid vihikusse edasi. Mis mul viga on, et ma tema selja taga niimoodi salatsen? Äkki ma saan midagi ka Aydenist Adriani kaudu teada? Issand, nüüd hakkame inimesi ka ära kasutama. Pluss punktid sulle, neiu.

Pärast meeletult pikka koolipäeva, mis reaalselt venis nagu tatt, suundusin kooli taha, kus asus parkla. Ma tõsiselt lootsin, et Adrian tegi nalja.

„Hei, blondie!" muigas tuttav kuju autost, mille aken oli alla lastud. Kuti sõrmede vahel oli sigaret, millest ta ühe korraliku mahvi tõmbas.

Pööritasin silmi ning istusin autosse: „Ma olen liiga väsinud sinu mölaks,"

Adrian tõmbas viimase mahvi, enne kui ta suitsu aknast välja viskas ja sõitma hakkas. „Hästi,"

Ohkasin ning kissitasin mehe poole: „Mida sa tahad üldse?"

„Rahu," naeris ta ning keeras kõrvaltänavasse, „keegi pole vist ammu saanud," pilgutas ta.

„Lõpeta, Adrian," kerkisid mu suunurgad paar millimeetrit üles.

Ta naeris siiski edasi ning vajutas raadio käima.

„Adrian!" kiljatasin.

Mees pidurdas järsult, arvates, et ajab kellegi alla: „Mida?" kortsutas ta kulmu, kui nägi, et tänaval polnud ühtegi hinge.

Turtsatasin naerda vaatepildi üle. „Pane raadiot kõvemaks, see on mu lemmiklugu,"

„Marilyn Manson? Sa ei tundugi enam nii igav. On sul veel üllatusi varuks?" pani ta raadio valjemaks ning toksis sõrmega rütmi kaasa vastu rooli.

Muigasin: „Pigem küsin mina sinult. Mida ma peaksin sinust teadma?"

„Oi, küll sa varsti teada saad," naeris ta ning pilgutas mulle silma.

Kui me olime pikalt sõitnud, ristasin käed rinnale ning kissitasin silmi: „Kuhu sa mu õige viid?"

„Üllatus, Lara," vaatas ta minu poole ning asetas oma käe mu reiele, mille peale ma ebamugavalt jala ära tõmbasin.

Keerasime mingi värava ette, mille kutt puldiga lahti tegi. Ta sõitis väravast sisse ning meie ees oli pikk lumine tammeallee, mille tagant paistis uhke majapidamine.

Sõitsime läbi allee ning ta parkis auto maja ette. „Sa võid ennast liigutada," naeris ta ning patsutas mu reit.

Ma tõesti olin tardunud. Püüdsin arvata, kelle maja see on. Adrian'i? Ei usu, sest Ayden'il on ju ometi korter.

Võtsin vöö pealt ning astusin autost välja krudiseva lume peale. „Ikka ei midagi?" vaatasin lootvalt mehe poole.

Ta raputas pead ning lukustas uksed. „Lähme," võttis ta mu käest kinni.

Adrian avas ta maja välisukse ning juhatas mind elutuppa. „Mina tulin," hõikas mees ning muigas minu poole kavalalt. Maja oli täielikult viimase peal. Omanikud armastavad klassikalist vanamoodsat mööblit ja stiili.

Kortsutasin kulmu ning minu üllatuseks ilmus koridori keskealine tumedapäine naine, kes naeratas oma särava hambareaga. „Adrian, kallis," võttis naine ta embusesse.

Muidugi. Hale'd. Adrian'i ja Ayden'i vanemad. Kuidas ma küll pilti kokku ei pannud?

„Ja Lara, sind ma ootasingi," muigas ta. Nüüd ma tean, kust need poisid oma muige saanud on.

Kohkusin korraks: „Ootasite?"

„Muidugi," manas ta hetkeks naeratuse, millest saaks iga loll ka aru, et see oli võlts. „vii see plika elutuppa, Adrian," nõudis ta karmilt Adrian'i poole pöördudes, kes mind koheselt ka elutoa poole lükkama hakkas.

Kortsutasin kulmu. Mida perset? „Kuidas palun?" olin segaduses naise käitumisest. Midagi mulle siin ei meeldi.

„Adrian," mühatas ta ainult, keerates selja ja minnes trepist üles.

Adrian tiris mind kättpidi elutuppa. Ta pani mu diivanile istuma ning istus ise minu vastu tugitooli.

Viisin pilgu tema poole. „Mida fakki? Mis siin toimub?"

„Rahu, kohe seletame," pööritas ta silmi, „ootame veel Aydeni ka ära,"

Uks läks pauguga lahti ning ma võpatasin. „Ma ütlesin, et ma tegelen sellega ise," lausus Ayden vihaselt.