Ma tahan sind, Lara.

7

"Mis selle kohta öeldaksegi?" Mängisin segaduses olijat. Ayden tõmbus tagasi ning kergitas kulmu. „Palju tahad, vähe saad." Manasin näole rahuloleva naeratuse ning Ayden raputas pead.

„Sa oled täiesti võimatu." Pööritas ta silmi ning ma nägin kuidas ta oma hambaid krigistas.

Kohedasin oma patsi, millest pooled juuksed tungivalt välja turritasid. „Kahju, et sa aru pole saanud, et ma pole nagu iga teine tüdruk, kelle sa saad." Kehitasin õlgu.

Ayden raputas pead ning ohkas raskelt. „Sa oled teistsugune, Lara." Tõsiselt?

Naeratus kippus mu näole. „Jah, ma olen tüdruk, kes sulle korvi annab, muud ei midagi." Tõusin diivanilt ning kohendasin oma pluusi. „Ma võin kihla vedada, et sa ütled seda lauset ka igale tüdrukule, mind sa juba ära ei võlu, Ayden."

Ka kutt tõusis püsti, võttes kinni mu paljastest õlavartest. Ta silitas mu nahka oma kätega üles-alla, tekitades mulle külmavärinaid üle keha. „Luba mul ennast vähemalt koju viia."

„Hea küll." Andsin alla. Ta lasin minust lahti ning korraks isegi soovisin, et ta jätkaks. Raputasin oma pea rumalatest mõtetest vabaks ning suundusin koridori. Tõmbasin saapad jalga ning mantli selga.

Ayden tõmbas oma õhukese halli dressipluusi peale musta jope ning pani jalga oma mustad vabaaja jalanõud. Ma peaksin mainima, et kutil oli tõesti stiili.

Sõitsime Aydeni maja parklast välja ning ta pani taustaks mängima raadio. „Räägi mulle midagi endast." Tegi ta ettepaneku.

Kissitasin silmi noormehe poole. „Hoopis mina peaks seda küsima, kuna sina juba käid mu akna taga ja jälitad mind."

Ta naeratas oma sirge hambareaga ning pööras peatänavale. „Küsi mida soovid." Mida ma üldse sinust tean ja kus on su pere? Miks sa gängis oled?

Avasin suu, et oma küsimusi esitada, kuid Aydeni telefoni helin peatas mu. Ta võttis kõne vastu. „Mis mureks?"

Vaatasin aknast välja. Mul oli nii hea võimalus temalt aru pärida, aga ei.

„Ma olen kohe seal." Ta pani kõne ära ning ma jäin talle otsa vaatama. Ta nägu oli täis viha ning ta terav lõug tõmbus pingule.

Vaatasin Aydenit segaduses olevat. „Viid mind koju?" Ma ju ei kartnud, ega ju?

„Ei." Kõlas ta karmilt ning lisas kiirust.

Neelatasin kuuldavalt. Ma tahan lihtsalt koju. „Palun vii mind koju."

Ta raputas pead ning tegi ühe järsu manöövri nii et ma käisin tugevalt vastu oma ust. „Persse, Lara. Usalda mind lihtsalt."

Noogutasin kuuldavalt ning hoidsin küüntega istmest kinni ning lootsin, et me surma ei saaks, kuna Aydeni kiirus ületas juba kõiksugused piirid.

Ayden keeras sisse mingi mahajäetud hoone juurde ning ma neelatasin seekord veel sügavalt, kui nägin platsil rohkem kui kahtekümmend inimest, käed rusikas, valmis koheselt ründama.

„Püsi siin ja ole tasa." Ayden väljus vihaselt autost ning kõndis meeste juurde.

Üritasin isikuid tuvastada, kuid ma ei teadnud mitte kedagi sealt. Peale Ethani ja Jaxi.

Inimesed, kes seal platsil olid kahte leeri jaotunud. Aydeni mehed olid vähemuses ning see polnud hea, nii palju kui ma nende teiste nägusid vaatasin. Silmad täis raevu nagu lõukoeral.

Ayden esindas oma gängi ning tema vastas oli süsimustade juustega noormees, kes ei olnud just palju vanem Aydenist. Nende kehaehitus oli üpriski samasugune, füüsiliselt vormis ja tugeva lõuajoonega. Tundmatu noormehe nahavärv aga oli natukene tõmmum kui Aydenil.

Lasin autoakent veidike alla, et kuulda mida nad räägivad.

„Mida sa koos Lee tütrega teed?" Närvitses üks ning tõstis häält. Mida? Miks nad minust räägivad? „Sa mängid tulega, Hale."

Ayden tõmbus pingesse ning viskas pilgu minu poole, kortsutasin kulmu ning ehmusin, kui üks teise jõugu liikmetest mind tähele pani.

„Sa ei võtnud teda ometi kaasa, ega ju?" Ristas vastane käed rinnale ning irvitas Aydenile näkku.

Ayden krigistas hambaid. „Pea lõuad, Adrian." Tundmatu oli Adrian, tore.

„Poisid, tooge ta siia." Andis mees käsu ning kaks noormeest hakkasid auto poole kõndima. Persse, nad rääkisid minust. Miks Ayden ei viinud mind lihtsalt koju?

Üks heledapäine noormees avas autoukse ning tiris mind välja ning ma raputasin ennast tema käest lahti. „Jesus, ma saan ise. Ära puutu mind!" Muutusin pahaseks ning kõndisin ise platsile.

„Ennäe, rõõm tutvuda sinuga, Lara Lee." Ulatas Adrian mulle oma käe, millest ma kinni võtsin, kuid raputamise asemel tõstis Adrian selle oma suu juurde ning jättis mu käele väikse suudluse. „Ma olen Adrian."

„Tore, kas ma võin nüüd minna?" Naeratasin sunniviisilselt ning surusin käed jope taskusse.

Adrian naeris ning ma kergitasin kulmu. „Meil hakkas just põnev, ma ei lase sind nii kiiresti käest."

Vaatasin Aydeni poole, kes mu pilku täielikult eiras. See oli midagi uut.

„Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas Ayden nii süütuid tüdrukuid saab, kui ta ise nii patune on. Eks ole nii Ayden?"

Ayden raputas pead. „Lõpeta, Adrian, lase tal lihtsalt minna ja kõik."

„Ei. Ma räägin talle, mida sa temaga teed." Raputas Adrian pead ja vaatas uuesti mulle otsa. „Kõige pealt tahab ta sind hullupööra, ühesõnaga teeb kõik et sind saada. Ta sisendab sulle, et ta armastab sind ja sul tekivad tunded. Sa armastad teda väga ning siis ta tüdineb sinust- viskab su enda elust välja. Kõik, sa oled omadega läbi ning kaalud isegi enesetappu." Ta silmis põles leek ning ta puuris mu silmi.

„Ta pole Roselyn, Adrian." Ahhetas Ayden ning kõndis mu selja taha. „Lara, ära kuula teda." Ayden asetas käe mu õlale, kuid ma tõmbusin eemale.

Mu sees ütles midagi, et ma peaks Adriani sõnu kuulma võtma. „Aga mis siis kui kuulan? Algus oli minu arust sama või mis? Kes ütles mulle, et ma tahan sind, Lara?"

„Sa ütlesid seda sama Roselynile, Ayden." Krigistas Adrian hambaid ning surus käed rusikasse. „Sa võtsid ta minult."

Kõik vaatasid meie kolme vestlust pingsalt ning keegi ei julgenud hingatagi.

Kergitasin kulmu ning jäin otsa vaatama Adrianile. „Kes on Roselyn?"

„Tüdruk, kes tappis ennast Aydeni pärast." Vastas mulle ta ning kissitas Aydeni poole silmi. „Ayden ei suutnud näha oma venda õnnelikuna ning nagu alati pead ta saama selle mille ta tahab."

Olin segaduses. „Venda?"

Ayden ohkas ning avas suu. „Adrian on mu vend, Lara."