8

1.1K 114 14
                                    

Kohkusin korraks ning mu peas oli sada tuhat küsimust. Uudishimulik nagu ma olen, tahtsin ma koheselt teada, milline must kass nende vahelt läbi jooksnud oli. „Aga..." Hakkasin oma mõtteid välja tulistama, kui Ayden mind peatas.

„Pikk jutt," Ta raputas pead, andes justkui märku et ta ei taha sellest rääkida. „Adrian, me hakkame minema."

Adrian haaras mu käest ning jäi mulle otsa vaatama. „Ma arvan, et Lara tahab kõike kuulda, on ju nii?"

Neelatasin kuuldavalt ja viisin pilgu oma käele ning uuesti Adrianile.

Ayden krigistas hambaid. „Lase ta lahti, Adrian, me peame minema." Lausus ta teravtatult.

„Ära keela lõbu, vennas." Muheles Adrian ning tõmbas mind enda külje alla. „Luba mind kena neiu koju viia."

„Jääb ära." Raputas ta pead ning lähenes meile. Pigem Adrianile, sest mina olin sunniviisiliselt tema käe all. „Ja ära kutsu mind oma vennaks."

Mõlemad osapooled tõmbusid pingule ning jälgisid mängu. Ethan'i ja Jax'i käed olid mõlemad rusikas.

Mees, kes mind kinni hoidis, raputas pead. „Nii ei saa. Ma viin neiu koju ja sa lähed ilusti ära koos oma sõpradega. Sa oled nagunii vähemuses, Ayden." Adrian muigas minu poole ning külmavärinad tabasid mu keha.

Ma loodan, et Ayden ei nõustu ning viib mu kiiremas korras koju tagasi, kus ma saan ennast paksuks süüa ja omas voodis magada.

Kui ma aga Adrianiga pean minema, pole ma oma koju jõudmises enam nii kindel. Ma tõesti ei taha homses ajalehes pealehel olla uudisega, et „Noor neiu vägistati ning uputati Warren'i järve." või „Palun aidake leida Lara Lee, kes on väidetavalt ühe ohtlikuima kurjategija käes läbi Fort Collins'i ajaloo."

Võdistasin õlgu ning lootsin, et need mõtted jäävad ainult minu pähe.

„Hea küll." Ohkas Ayden.

Ahmisin õhku. „Mida?" Ta vältis mu pilku. Ma ei suuda seda uskuda, reetur. Sina mind siia pasa sisse tõid, vii nüüd ära ka.

„Kui temaga midagi juhtub, murran sul kaela kahekorra." Hoiatas Ayden. „Anna andeks, Lara." Hammustas ta huulde ning lõi pilgu maha. Kogu ta punt valgus laiali taganedes ning Ethan saatis mulle ühe käeviipe hüvastijätuks.

Raputasin pead. „Ma ei suuda seda uskuda." Vaatasin teda suurte silmadega ning rabelesin Adriani haardes. „Lase mind lahti, mul on kõrini teie omavahelistest suhetest, persse, ma tahan koju lihtsalt."

Adrian muigas ning tugevdas oma haaret. „Ma viin su koju, rahu." Ta näitas mulle autot. „Istu sisse."

Ristasin käed ning torutasin huuli. Ma vihkan sind, Ayden, homme ma peksan su enda sõnadega vaeseomaks. Istusin autosse, juhiistme kõrvale ning panin turvaöö peale.

Adrian rääkis veel paar sõna oma kambaga ning ka nemad läksid oma teed.

Mees istus autosse ning ma jäin täiesti vait. „Kui sa terve tee vait oled, jätan su koheselt siia samusele platsile."

Hingasin ning krigistasin hambaid. „Miks te mind oma suhtest välja ei saa jätta? Ma oleks praegu kodus teki all ja vaataks Blindspot'i, aga ei."

Ta naeris ning käivitas auto, tagurdades platsilt välja. „Ära ole igav, Lara." Ta keeras pikale maanteele ning vajutas raadio käima. „Sa oled julge ja see meeldib mulle."

„Sina mulle mitte." Ristasin käed rinnale. „Ja ma ei ole igav. Ma olen lihtsalt normaalne keskkoolis käiv tütarlaps, kes tahab jõuluaega rahulikult veeta."

Ta irvitas omaette ning hammustas huult. „Kahju, et ma sulle ei meeldi. Meie vahel on sädet juba praegugi." Adrian lihtsalt kiusas mind, ja ta nautis seda mõnuga.

„Lõpeta see mõnitamine." Kissitasin silmi mehe poole, kes mu jõuluõhtut rikkus.

Adrian lisas veidike kiirust ning pani raadiot kõvemaks. „Kas sa käid mu vennaga?"

Kohkusin ning lõin selja sirgu. „Ei, kas sulle tundub, et ma sallin teda?" Kortsutasin kulmu. „Ja see oli väga kiire teemavahetus, et sa teaks."

Noormees nautis kiirust. „Väga hea, siis saangi su endale jätta." Väike võnksatus käis mu kõhust läbi. Isegi, kui ta mulle ei meeldinud oli ta väga nägus. Mehe käed olid klammerdunud roolile ning ta nautis kuidas auto tema all nurrus. „Kas ma pean tõesti su koju viima? Ma tahaks sind enda poole viia ning siis ma arvan, et sa ei peaks enam kiusatusele vastu, ega ju?"

„Tänan ei, ma olen seitseteist ja ma ei soovi rasedaks jääda." Turtsatasin naerda kinnitades, et ma ei ole huvitatud.

Adrian raputas pead ja irvitas. „Kaitsevahenditest oled midagi kuulnud?"

Mu suunurgad tõusid üles ning ma lõin poissi pahaselt. „Lõpeta, Adrian." Ta ainult muheles enda ette ning jälgis teed. Oli näha, et me olime ainult paar maja minu kodust eemal ning naeratus haihtus mu näolt. „Kas ma peaks muretsema, miks kõik teavad, kus ma elan?"

Noormees raputas pead ning keeras mu maja ette. „Üldsegi mitte." Midagi mu sees ütles ikkagi, et midagi pole õige. Nii populaarne ma koolis ka nüüd polnud, pluss ma polnud kunagi ühtegi pidu maha pidanud. Tõesti veider, aga jätsin selle sinna paika.

„Ma ei teagi kas tänada, et mind koju tõid sunniviisiliselt või ei?" Kergitasin kulmu ning naeratasin.

Adrian keeras end minu poole, näol kelmikas naeratus. „Ootan oma suudlust."

Pööritasin silmi ning turtsatasin naerda. „Mida iganes, Adrian, mida iganes." Väljusin autost ning suundusin maja poole, kus kõik tuled põlesid. Mu jõuluõhtu jääb tõesti mulle meelde.

„Mulle meeldib, kui sa mu nime ütled, oleks see veel minu pool olnud." Pilgutas Adrian mulle silma, alla lastud aknast ning sõitis minema.

Raputasin pead omaette ning pomisesin. „Küll saab üks mees ainult ühest asjast mõelda."

Vajutasin ukselingi alla ning sisenesin majja. „Lara?" Kostus ema murelik hääl elutoast.

„Mina, mina." Noogutasin ning pakkisin ennast lahti väliriietest. „Ma ei tahtnud üksi kodus olla." Läksin elutuppa vanemate juurde ning potsatasin tugitooli istuma.

Isa pilk oli arusaadav, aga ema oma täielik vastand. „Me muretsesime, sa oleksid võinud meile öelda, aga ei. Sa ei suvatse enam oma vanemate kõnesigi vastu võtta."

Pööritasin silmi hetkeks. „Mul oli hääletu, täiesti ilma selle värinaga." Selgitasin.

Ema ristas käed rinnale ning ohkas. „Büroost saadi kõvaketas kätte, eks nad arvasid, et seal on midagi kasulikku peal, aga õnneks seal polnud erilist midagi."

Ma tahan sind, Lara.Where stories live. Discover now