Veresidemed

Liitlased

„Kas sa tuled meiega kaasa?" küsis Katalina kahtlevalt. Ta vaatas toas ringi, et leida mõnda kasulikku relva.

„Ma ei saa ju sellisest seiklusest kõrvale jääda. Ja pealegi oli minu ülesanne Katalina vajaduste eest hoolitsemine. Aga, kuidas sa meie kaitseväljadest läbi said?" haldjas vaatas vidukil silmadega Kardost.

„Sa oled unustanud, et ma pole tavaline inimene."

„Lähme nüüd," kiirustas Katalina. Ta hakkas aknast välja ronima.

„Mida sa teed?" imestas haldjas. Tema näoilme pani Katalina punastama.

„Me peame ju ära hiilima? Haldjakuninganna pole raudselt õnnelik, et lahkume," õigustas Katalina oma käitumist. Ta tõstis jala vaikselt tagasi tuppa, kui märkas Timuri pearaputust.

„Meie liikleme palju lahedamalt ning kiiremini. Me kasutame portaale. Tulge minu järgi!" Timur väljus toast ning asetas sõrme suule, andmaks märku, et kõndida tuleb vaikselt. Haldjas vaevu puudutas maad, kuid Katalina sammud tundusid neiule endale trampimisena. Oli näha, et temaga polnud rahul ka tema kaaslased, kes saatsid talle hoiatavaid pilke.

„Me saame kasutada köögiportaali, see viib meid hukkamisplatsile lähedale," Timuri silmad helkisid ees ootava seikluse tõttu. „Kas minu praegune kuju sobib või peaksin ma ennast muutma?"

„Sinuga on kõik korras," ütles Kardos ning kortsutas kulmu, kuna haldjas oli jäänud seisma näoga vastu seina.

„Nüüd pange silmad kinni. Oodake viis sekundit ning astuge täpselt seitse sammu edasi. Te kogete midagi imelist, vähemalt teie jaoks kuna meie liigume koguaeg nii ringi."

Katalina jälgis piinliku täpsusega juhiseid ning peale sammude astumist ja veel viivitamist tegi ta silmad lõpuks lahti. Ta ei suutnud uskuda, kuid nüüd olid nad kolmekesi pressitud kitsasse kemmergusse, mis haises jõledalt.

„Pole just mõis maandumiseks aga väga hea varjuline koht. Meie kokale meeldib toidu sisse panna inimeste maailma viskit. Siit kaudu käib ta seda salaja toomas. Kõrtsnik muidugi on meie oma mees. Haldjaid on siin linnas mõned veel aga inimeste sekka saavad ainult parimad haldjad. Nad on meie luuremehed."

„Kas me võiksime lihtsalt siit vetsust välja minna?" sekkus Kardos, kes ei suutnud haisus hingata ning pealegi oli ta surutud nägupidi vastu haldja rinda.

„Parem oleks tõesti, kuna mul tekib hirmus suur kihk sinu verd maista, kui sa mulle nii lähedal oled."

Haldjas piilus ukse vahelt välja ning lükkas selle rahuldus ohkega lahti. Neid tervitas värske õhk ning kõrtsi muusika. Timur ajas selja sirgu ning kõndis pika sammuga üle tühja saali. Ta istus kõrtsileti taha maha ning pilgutas kõrtsnikule silma. Too lennutas haldjale häguse vedeliku.

„Meil pole aega siin ennast täis juua!" riidles Katalina.

„Sa oled saanud endale mõned päris tüütud sabarakud. Kas sa oled hädas?"

„Nad on tegelikult päris talutatavad," Timur naeratas kõrtsnikule. „Meid ootab ees suur seiklus. Oled sa kuulnud, millal hukatakse kuningapoja tapja kaasosaline?"

Kõrtsnik sülitas pahandavalt maha: „Me peaksime kõik tema ees hoopis kummardama. Üks raibe maailmas vähem. Aga mis sa arvad on põhjuseks, miks mu kõrts nii tühi on? Jõudsite just peamänguajaks kohale. Umbes veerand tundi on jäänud esilinastuseni."

Katalina tormas kohe ukse poole. Nad ei tohtinud kaotada enam minutitki. Ruumi taha nurka oli kogunenud üks väiksem seltskond, kelle silmad olid juba klaasistunud. Kaks neist läksid omavahel kaklema ning teised hakkasid neile kaasaelama.

„Ma pean need kuked lahutama teineteisest," teatas kõrtsnik, „aga ma sinu asemel, noor daam, niimoodi ei kiirustaks. Kui juba mina sinu ära tundsin, siis pole kahlustki, et seda teevad ka kuninga sõdurid. Sa oled siin kuulsus. Sinu pilt ripub igal postil. Kuningas otsib sind elusalt, kuna tal on sinu jaoks omad kurjad plaanid."

Katalina ja Kardos vaatasid ehmunult kaklejate poole. Nad kartsid, et kõrtsnik oli just nad reetnud oma suure suuga, kuid mees hakkas vaid naerma: „Ma olen haldjas, küll ma oskan sellist väikest asja nagu enda kuuldavaks tegemist ainult vajalikele inimestele. Aga teid nad kuulevad. Mul on siin üks Egiptusest pärit sall. Ise käisin seal, läbi portaali." Haldjas säras uhkusest, kuid ei Katalina ega Kardos teadnud Egiptusest midagi. Sall iseenesest oli ilusast värvilisest siidist ning mitte liiga eksootiline kohaliku moe jaoks.

Kataline mähkis rätiku ümber oma pea ning naeratas kergelt oma peegeldusele aknast. Rätik sobis tema silmadega kokku, kuid ta pidi proovima võimalikult palju oma näost varjata ning lootma, et rahvamassist ei tunta teda ära.

„Nüüd olen ma valmis minema Germanit päästma! Ja kurat küll, kas sa võiksid Timur selle joomise jätta ja ennast liigutama hakata?" vihastus Katalina, kelle närvid olid niigi püsti ning kelle arvates liigutas noor haldjas ennast piinlikku aeglusega, kui kaalul oli tüdruku armastuse elu.

„Me peame otsima mingid relvad ka!" teatas Kardos, kes nägi ainukesena ette, et tulev olukord ei tõotanud olla sõbralik kohtumine. Kõrtsnik pilgutas silma ning ulatas neile koti leti alt. Kardos vaatas seda ning tema palgele ilmus naeratus. „Lihtsalt imeline. Mulle meeldivadki lühikese teraga noad, mis on aga teravad.