Armastus

16. Autoõnnetus?

Sõitsime tagasi linna. Raadiost käis vaikselt muusika ja kumbki meist ei öelnud sõnagi. Otsustasin selle vaikuse ära lõpetada. 

''Jason?'' pöördusin poisi poole.

''Jah, Emily?'' vastas poiss vaikselt pöörates hetkeks pilgu minule.

''Kui sa oled Austini vend eks, siis kus sa olnud oled? Ma pole sinust varem kuulnud. Ja ma olen Austiniga juba vähemalt aasta ühes seltskonnas olnud. Sind ma pole kunagi näinud ja Austin pole sinust rääkinud ka'' rääkisin Jasonile, lootes vastuseid saada.

Ta ohkas.

''Ma olen tegelikult koguaeg siin olnud. Kuni selleni kui ma autoõnnetusse sattusin. See juhtus 2 aastat tagasi. Mul ei olnud siis kõik korras ja läksin kodust ära. Ma läksin oma tädi juurde, umbes 130km kaugusele siit. Ma vajasin natuke aega, et mõelda. Ma tulin tagasi päeval, mil me kohvikus kohtusime. Ma otsustasin koju tagasi tulla.'' ohkas Jason raskelt ja vaatas süvenenult manteed.

''Jason, anna andeks. Ma ei teadnud. Ma poleks pidanud küsima'' ütlesin talle ja tundsin ennast halvasti, et küsisin.

''Ei ole hullu, Emily'' naeratas mulle poiss, mille peale väikese naeratuse vastu andsin.

-------------------

On reede hommik ja ma tunnen ennast ikka veidi ebamugavalt eilse pärast. Peale mu küsimust, ei rääkinud me sõnagi. Kui ebamugav.

Täna on Austini juures pidu, või noh tema sünnipäev. Ja ma lähen Lukasega. Oeh. Ma pean selle Lukase ja Jasoni teemas midagi ära otsustama. Kas Lukas või Jason?

Ma olin nii sügavalt mõtetesse vajunud, et ei pannud tähele, et minu tuppa oli sattunud Amanda.

''Homikust nüüd. Tule, lähme shoppama. Ma reaalselt VAJAN midagi ilusat tänaseks peoks. Aja ennast nüüd püsti'' rääkis Am ärevalt.

''Oh jaaaa. Pidu. Okei, kohe. Olen 10 minuti pärast valmis. Ole siin'' ütlesin tüdrukule ja kõndisin vannituppa.

--------------

Olime käinud vähemalt kahekümnes poes ja leidnud juba vähemalt miljon kleiti ja pluusi. 

''Lähme sööme kuskil, ma nälgin'' kurtsin Amandale ja nägn kuidas ta noogutas.

Kõndisime lähimasse kohvikusse, milleks osutus nurgapealne kohvik. Astusime sisse ja võtsime endale kohad. Läksime tellima, kui nägin Jasonit üksinda lauas istumas. 

''Am, telli minu eest ka. Ma tulen kohe tagasi'' ütlesin talle ja suundusin Jasoni laua poole. Amanda jäi mind segaselt vaatama, kuid siis asus tellima.

''Hei Jason, mis teed siin?'' hõikasin poisile ja naeratasin. Ta tõstis oma pea ajalehe tagant ja jäi mind vaatama.

''Emily! Tulin kohvile, mida muud. Ja sina?'' naeratas Jason.

''Amandaga käisime shoppamas. Valmistume Austini sünnipäevaks'' naersin vaikselt ja nakatasin ka Jasonit.

----------------------

''Ma ei teadnudki, et sa Austini väikse vennaga suhtled'' ütles Amanda, samal ajal oma riideid mu voodile pannes.

''Mhh, Am. Ta on 18.'' naersin ta lause peale.

''Ja Austin sai täna 20. Ongi ju väikevend?'' küsis segaduses olev Amanda.

''Jajah'' pomisesin omaette. 

''Kui sul Lukast ei oleks, siis ma ütleks, et sa pead ta tingimata ära võtma.'' naeris tüdruk ja müksas mind.

''Amandaaaaa, lõpeta'' naersin vastu ja viskasin teda padjaga.

Lõpuks otsustasin kogu loo Amandale ära rääkida. Kõik selle mis vahepeal toimunud on.

''Lukas vs Jason on tõesti raske valik.'' tunnistas tüdruk, millepeale noogutasin vaikselt. 

''Noh kõige raskem ju ongi see, et Lukasega me käime..'' jutustasin.

''Ja Jasonile sa valetasid, et te olete sõbrad.'' segas Am vahele.

''Ära muretse, ma arvan, et tänase õhtuga saad kõik kindlaks'' kinnitas Amanda ja me suundusime kööki, et natuke süüa võtta.

Tal on õigus, Em. Tänane õhtu saab saatuslikuks...