Veresidemed

Õhtusöök

„Andke Catherine rumalusele andeks. Me oleme teda hästi õpetanuud, kuid ta on veidi eluvõõras. Tema tulevane mees saab temast ideaalse naise välja koolitada," tõttas Anni appi. Kõik peale kõnealuse muhelesid.

„Tema rumalusest ja päritolust on peaaegu võimalik mööda vaadata tema ilu tõttu," teatas kuninga poeg ning sammus söögituppa. Catherine nägu läks vihast ning häbistatusest punaseks. Anni saatis talle kurja hoiatava pilgu.

Kuninga ja kuningannaga tutvumine läks palju meeldivamalt kui kuningapojaga. Catherine oli alati söönud head toitu, kuid lossi söök ületas kõik ootused. See oli lihtsalt fantastiline. Neiu ei pööranud erilist tähelepanu vestlusele, peale seda kui taipas, et tema sõnavõttutele vaadati viltuse pilguga. Kuid järsku tõmbasid kuninga sõnad tema tähelepanu.

„Meie riik pole kunagi nii tugev olnud, ka rahval läheb hästi. Kui nii jätkub, siis saame varsti oma piire suurendada."

Catherine ei suutnud oma keelt taltsutada: „Kas selleks, et oleks veel rohkem nälginud inimesi?" Neiu soovis kohe, et oleks suu pidanud. Tema ema ahmis valjult õhku ning tundus hakkavad lausa minestama.

„Kust kohast sa sellise info välja võtsid?" küsis kuningas Alvares. Tema üks kulm oli ähvardavalt kõrgemale kerkinud. Catherine otsustas, et enam pole õige aeg taganeda.

„Ma nägin, kuidas keskväljakul piinati inimesi, kes olid varastanud toitu oma nälginud lastele."

„Millal sa seal käisid?" küsis vihane Anni.

„See ei ole tähtis! Üks inimene ütles seal, et väljaspool müüre on palju nälginuid! Kedagi ei tohiks piinata, kuna nad on valmis kõike tegema oma pere toitmiseks."

„Kui sa nii kõneled võib jääda mulje, et oled meie kuningriigi reetur!" teatas kuninga poeg. Kuningas Alvares oli tõmbunud mõtlikuks.

„See ei tee minust reeturit, et soovin, et kõigil oleks kõhud täis."

„Ma olen kursis, et on mõningad piirkonnad, kus vahepeal napib toitu, kuid sa ei saa meie perekonda selles süüdistada. Seal palju teisi põhjuseid. Me saadame igale poole alati toitu, kuid mõndades piirkondades on röövlid, kes takistavad meie alamaid toidu viimisel. Ja ma võin kinnitada, et need kurikaelad, keda karistati rahva ees polnud ainult toiduvargad. Nad olid tõelised röövlid."

„Vabandust, ma tegin ennatlikke järeldusi. Ma olen alati arvanud, et paremat kuninglikku perekonda pole võimalik leida, kui teie olete. Nüüd ma veendusin sellest," ütles Catherine, kuid ta polnud päris kindel, aks mõtles oma sõnu tõsisiselt.

„Tark naine, just sellist ongi mu pojale vaja," teatas kuningas. Catherine silmad läksid suureks, mille peale hakkas kuningas naerma. „Kas sa ei teagi, et oled juba lapsepõlvest saati välja valitud. Sinu vanemad kasvatasid sind nii, et sa oleksid parim partner minu pojale."

Catherine hüppas püsti. Tema tool kukkus valju plaksuga vastu põrandat.

„Catherine, istu maha!" karjus tema isa. Neiu võttis sõnatult istet. Ta jõllitas üksisilmi oma taldrikut.

„Ärge võtke tema käitumist isiklikult. See uudis tuli talle lihtsalt oodamatult. Tegelikult on tema käitumine väga eeskujulik," proovis Anni taas olukorda siluda.

Catherine aga ei suutnud muule mõelda, kui et temast saab oletavasti kuninglikupere liige. Ta ei suutnud taas jõuda selgusele, kas olukord on väga hea või väga halb. Kuninga poeg oli temast vähemalt kakskümmend aastat vanem, kuid see abielu on kõigi tüdrukute unistus. Temast võiks saada tulevikus kuninganna. See mõte pani Catherine muigama, see lihtsalt ei tundunud üldse reaalse võimalusena.

Tagasi koduteel pidi Catherine taluma ema pika sõimlevat monoloogi. Ema aga ei teadnud, et neiu ei kuula teda üldse.

„Kas ma pean kuninga pojaga abielluma?" sekkus neiu uskumatult ema jutu vahele. Ta vajas kinnitust, et polnud kõike endale ette kujutanud.

„Jah, me võtsime sind endale kasvatada teadmisega, et tulevikus lähed sa lossi elama. Sa peaksid tegema õnnelikuma näo pähe kuna see on suurepärane."

„Miks just mind valiti kuningaperre?"

„Kuningas nägi ette, et meie rahvas ei võta sinu hõimu lapsi omaks, seega nad otsustasid, et kui kuninga enda poja naine on üks sinutaolistest siis rahval ei jää muud üle, kui omaks teid võtta. Ühtne rahvas on tugev rahvas. Seega antigi meile, kuningapere headele sõpradele, ülesandeks sinust kasvatada eeskujulik naine. Täna sa käitusid küll nagu talumats aga kuningale meeldis sinu söakus."

„Mida sina kuningast arvad?" küsis isa.

„Ta on võimas inimene," ütles Catherine ainult ning süvenes taas enda maailma.