Saatus

Seitsmes

Peatusime väikese külatee ees, kuhu autoga enam ei pääsenud ja olime olude sunnil sunnitud edasi kõndima jalgsi. Tee ei olnud väga pikk, kuid ümberringi oli metsa kasvanud maju, kruusatee peale tekkinud õrn kiht rohelist muru, mööda valgeid maja seinu tungisid sisse ronivtaimed mis ronisid üles katusele.

Kõik selle küla majad olid ebatavalise ehitusega, vahel tekkis tunne, et jalutan mööda muinasjutumetsa. Aknad olid vormitud ümmarguseks, millele ette pandud rauast võred, katused olid koonusekujulised ja teravad, nagu nõel.

Lõpuks jäime ühe maja ees seisma, mis jäi otse meie ette ja kust edasi teed enam ei läinud. Nüüd ma sain aru, miks autoga siia tulla ei saanud. Maja nägi välja täpselt samasugune nagu teised, kuid selle ümber oli ehitatud kraav ja üle selle läks kivist sild, mis viis otse eesukseni.

Maja ümber istuvad päkapiku kujud kaunistusid selle maja hoovi - need olid täpselt sellised nagu muinasjutust Lumivalguke. Kuid miski selle maja juures tundus mulle kõhe - see oli väike, välisuks oli ühe väiksemat sorti inimese kasvu ja pisikesel kitsal katusel olid veel pisemad uksetaolised aknad - erinevalt nendest mis asetsesid allpool maja. 

,,Kes siin elavad. Päkapikud?" Uurisin maja ümbrust, imetledes selle ebatavalist kuju.

,,Kui sa nii ütled." Vastas Liisu oma kurikuulsa muigega, ületades kitsast ja lühikest kivisilda.

Akendest tuppa vaadates, paistis väike valguskuma, mis näitas, et toas põleb küünal ja keegi on kodus. Pöörasin pilgu korraks Liisu ja teiste poole, kes silda ületasid ja kui uuesti akna poole vaatasin, oli tuli kustunud. See ei põlenud enam, tuba täitis pimedus.

Värisesin selle peale natuke ja mulle tekkis juba kananahk ihule. Kõndisin teistele järgi, ületades ka ise see sild, mis tundus nagu kohe variseks minu raskuse all kokku.

,,Koputa nüüd uksele. Siin on natuke liiga kõhe ma ei suuda siin olla enam." Jõllitasin Liisut, kes oli kõige esimene ja valmis uksele koputama. Seisin teistest rohkem tagapool, hoides kinni oma käsivartest ja üritades endale natuke sooja teha -  kuna siin oli isegi külmem kui seal kus meie hetkel viibime - unustasin ma tagi kaasa võtta.

Kui oma mõtetest välja tulin, oli Liisu juba uksele koputanud ja see avanes vaikselt ja suure kriuksumisega. Kui ma sinnapoole piilusin ei olnud ukse taga kedagi paista, ka teised ei näinud midagi.

,,See on nüüd küll päris hirmuäratav. Kas läheks sisse?" Korraga vaatasid kõik mind imestunult, nagu mina oleks ainuke, kes arvas et see on natuke hirmutav. Ka Kelly - kes on vampiir - värises minu kõrval, hoides kinni mu õlast ja jõllitades ukse poole.

Liisu lükkas ukse aeglaselt lahti ja vaatas toa üle, ennem kui sisse astus. Kui me kõik sisse astusime ja ukse kinni lükkasime, hüppasid väikeste toolide tagant välja pisikesed olendid, kes üritasid kokku siduda meie jalgu, torgata meid mingi väikese hambaorgi taolise asjaga ja karjudes "Rünnakule!". Mind ajas see naerma, kuna need pisikesed olendid olid minu pöidla suurused.

Tõstsin ühe väikemehe üles, kes pidevalt mu kätt torkas ja nööri ümber mu pöidla viskas. Tema torked olid peaaegu tundmatud, nagu kärbes jalutaks su käel ja kõdistaks sind jalgadega. Lõpuks väsis väikemees ära ja ma asetasin ta lauale, kust kõik teda nägid.

,,Kas te olete ainukesed kes siin elavad. Mööbel on ju teie jaoks natukene suur, kas pole?" Naeratasin selle peale kui väike mees oma tillukese kurja näoga vastas.

,,Ma võin ju väike olla, aga maha võtan ma su ikkagi." Ta võttis sisse oma ninja stiilis võitlusasendi ja üritas mind lüüa. Haarasin tal jalast ja tõstsin ta üles.

,,Tõesti?" Ta ristas oma käed ja selle peale hakkasime me kõik naerma. Minu jaoks olid nad isegi nunnud, mitte hirmutavad.

,,Mulle juba teatati, et te tulete." Ütles vanem meesterahvas kes väljus teisest toast. Tal oli pikk valge habe ja pikad valges juuksed. Ümmargused prillid nina peal, vaatas ta just mulle otsa. Selle peale asetasin ma väikemehe uuesti lauale ja vaatasin, kuidas ta selle mehe poole jooksis.

,,Vabandust. Me ei teadnud, et siin veel keegi elab. Kes teile teatas, et me siia tuleme?" Kergitasin ma kulmu ja võtsin toolil istet, mille poole ta meile kõigile näitas. Meie kohta olid toolid natuke väikesed, vahepeal oli tunne, et murdub pooleks.

,,Isabelle." Vaatasime kõik üksteisele otsa. Kes see veel oli? Ma kuulen seda nime esimest korda ... kas tema ongi see rändur ja kust ta teadis, et me tuleme??

,,Kes on Isabelle? Me kuuleme temast esimest korda." Küsisin sellelt mehelt, kes ka nüüdseks oli laua otsa peale istet võtnud.

,,Isabelle on minu haldjast selgeltnägija. Ta teab kõike, mis juhtub ja on juhtunud maailmas minuga seoses." Selgeltnägijatest kuulsin ma esimest korda. Välja arvatud filmid, kus iga selgeltnägija oma kristallkuuli silitab ja sinna pildikesi ilmutab, selle tagajärjel inimesi pettes.

,,Olgu. Me tulime siia kuna me otsime kedagi ja meie loits juhatas meid siia. Me otsime ühte rändurit, kelle nimi on Matthew, kas te teate teda?" Vanamees kallutas oma pead natuke allapoole ja piilus minu poole üle oma prilli serva, seejärel neid ülespoole lükates.

,,Mina olengi Matthew. Matthew Donovan. Mina olen see rändur keda te otsite." Vaatasin Nicki,Michaeli, Kelly ja kõigi teiste nägusid, ka neil vajus suu põrandani ja silmad oleks äärepealt välja hüpanud.

,,Ma ei saa aru. Ma arvasin, et rändurid ei vanane kunagi? Kas nad siis ei olegi surematud?" Jälgisin kuidas Matthew oma tee sisse suhkurt segas, mille väikemehed olid talle toonud ja ootasin tema vastust.

,,Kallis laps .. kõik ei ole maailmas nii nagu sa arvad või nii nagu asi paistab. Igal asjal on oma tagasipõrge, ka minuga juhtus nii. Ma olin 18 kui ma sain teada, et ma olen rändur ja selleks ajaks olin ka mina kaotanud oma vanemad ja mul ei olnud kedagi, kes mind valvaks. Seega ma asusin siia, Mehhikosse elama ... kus ma leidsin need väikemehed, kes pakkusid mulle igavest noorust ja elupaika. Noorus mind ei heidutanud, kuid mind ahvatles sõna "Kodu", niisiis me kõik koos ehitasime selle maja linnast ja muudest elanikest kaugemale, kus meiesugused elada saaksid."

,,Kas kõikides nendes majades, elavad siis päkapikud?" Viipasin näpuga väikemeeste poole, kes olid ka ise asetanud ennast imepisikesele diivanile, lugu kuulama.

,,Nad ei ole päris päkapikud. Mulle meeldib neid kutsuda väikesteks inimesteks. Kui me lõpuks maja valmis olime ehitanud, ründasid meie väikest küla vampiirid - sellised kes on meist suuremad, sama suured kui teie. Kuid nemad ei olnud tavalised vampiirid - nad lendasid ringi kotkastega, mis olid kaks korda suuremad kui tavalised kotkad. Nad olid üleni kaetud musta rüüga, nende puusa ümber olevale vööle asetatud kristallsinise mõõgaga, mis on nii terav, et raiub puu ühe õrna löögiga."

Matthew asetas oma prillid lauale, ja rüüpas lonksu teed oma tassikesest. Ta sügas mureliku näoga oma laupa ja asetas prillid tagasi oma silmade ette.

,,Ja mis siis edasi sai? Kas noorust on siis võimalik loitsuga hävitada?" Küsisin vanamehelt.

,,Ei kallis laps. Elus ei tiirle kõik võimatu loitsude ümber. Neil oli pisikesse kotikesse purustatud emerald rohelist kristalli, mida leidub ainule ühest kohast maailmas ja millele keegi ligi ei pääse. Vähemalt seni kuni nemad seda tegid ... Kristall suudab hävitada kõik loitsud ja takistused, mis selle tee peal ees on."

Üritasin kõike seda lugu seedida. Minu peas tiirles ümberringi nii palju asju ja see lugu läheb minu jaoks aina keerulisemaks.

 Kõik need vampiirid, libahundid, arteia väravad, rändurid, nõiad, päkapikud ja nüüd mingid imelikud lendavatel varblastel mõrtsukad ajavad mu pea sassi. Sel hetkel ma soovisin, et ma oleks jälle tavaline noor teismeline, kes õpib keskkoolis ja peagi lõpetab ülikooli.

 Ma oleks olnud väga õnnelik kui asi oleks piirdunud väikemeeste, muinasjutumetsade ja lihtsalt lendavate varblastega kelle seljas ei istu mustas riietuses olevad mõrtsukad. Mu elu oleks olnud lihtsalt nagu muinasjutt, kuid kõik see oleks olnud täiesti päris.