Surmaoru Lilled

32. "Igale poole."

"Hei," lausun rõõmsalt, sest ausaltöeldes olin ma juba lootuse kaotanud.

Miles ei naerata ega ei ole rõõmus. See langetab mu enesekindluse taset, aga loodetavasti pärast mu selgituse kuulmist on ta veidi paremas meeleolus.

"Mul on täistunnini aega," ütleb Miles ja istub minu vastas olevale rannatoolile.

"Miles, palun kuula mind lõpuni ja kommenteeri alles siis," palun veidi alandlikult.

Kutt ohkab. "Noh, lase tulla."

Hingan sügavalt. 

"Kui Cole mulle sõnumi saatis, tundusid sa mulle nii võõras. Ma arvasin, et ma olen temast üle, aga ma ei ole. Ma pole temast siiani lahti lasknud."

"Kui sa kavatsed mulle rääkida, kui väga sa Cole armastad ja igatsed, siis, vabandust, aga mina ei pea seda kuulma," tõuseb Miles kärsitult püsti.

"Miles, oota!" tõusen tema järel püsti ja haaran ta käest. "Sa lubasid mind kuulata."

Kutt pööritab silmi ja istub rannatoolile tagasi.

"Cole lubas koos minuga Honolulut avastada ja ma tõesti mõtlesin, et meie vahel saab kõik korda. Ma mõtlesin...," hakkan kokutama.

"Sa mõtlesid, et mina olin viga, Rose," kergitab Miles kulme.

"Jah," lausun rutakalt, "aga, Miles, sa ei ole kunagi viga olnud. Kui oled, siis kõige parem viga, mis ma teha sain," naeratan soojalt.

Vaatan kutile hetkeks otsa ja tunnen, kuidas üks viiendikku Milesit on tagasi. Ta kuulab mind. Ta laseb mul ennast selgitada. 

Kutt noogutab märgiks, et ma jätkaksin.

"Ma sain temaga kokku ja me rääkisime veidi. Ta ütles, et me läksime lahku sellepärast, et talle ei meeldi rutiin ja et meis ei olnud enam adrenaliini."

Miles turtsatab. 

"Egoist," vaatab ta kaugusesse.

"Ma solvusin ta peale. Väga tõsiselt solvusin. Lõpuks teatas ta mulle, et isegi, kui me tahaks, ei saaks me enam kokku, sest tal on juba keegi uus," näperdan oma särgi servi.

Sellest rääkimine ei ole nii lihtne, kui ma lootsin. Mu kurk on krampis, sest ma ei taha, et mu hääl väriseks.

"Ma läksin baari. Seal oli Elizabeth," vaatan Milesile otsa.

"Elizabeth? Honolulu baaris? Minu Elizabeth" küsib ta minult imestusega.

"Mhm, Miles, sinu Elizabeth" mühatan. "Me jõime ja tantsisime. Ja siis muutusin ma liiga avameelseks ja rääkisin talle sinust. Ma ei maininud talle su nime, kuniks see mul lihtsalt üle huulte libises. Ta ei pidanud seda kahtlaseks, vähemalt alguses mitte. Kui ma temalt kella küsisin, vaatas ta seda minu telefoniekraani pealt ja sai aru, et jutt käis sinust."

"Kuidas ta sinu telefoni vaadates aru sai, et sa minust rääkisid?" küsib Miles.

Võtan taskust oma telefoni ja annan selle kuti kätte. Ta vajutab selle tööle.

Ja naeratab õrnalt. Miles naeratab!

"Millal sa selle pildi tegid?" ulatab ta telefoni mulle tagasi.

"San Franciscos, Kaamera katusel," naeratan veidi häbelikult.

Vaatame üksteisele vaikides otsa. Ma olen kindel, et kui Miles mu nime ütleks, kutsuks ta mind uuesti Rosieks. Ta pilk on nii soe ja sõbralik.

"Mida Elizabeth pärast selle pildi nägemist tegi?" küsib ta, lõhkudes vaikuse.

"Küsis, kas ma arvan, et sa armastad mind."