Õuduste tivoli[PAUSIL]

25.Osa

_________________
Mia

Oleme tagasi selles õudses tivolis. Väljas on pime ja külm. Isegi lumi on maas. Kui kaua me ära olime?
Võbisen ja vaatan kadedusega Sebi ja Sofiat. Vahepeal ma lausa sooviksin vampiir olla.
"Ä-äkki läheks sisse. Mul on külm," sõnan ringi hüpates. Hakkame sissekäigu juurde kõndima. Korraga silman Härra Jänkut meie poole tulemas. Ta on hirmunud ja ärevil. "Mia! Oled see tõesti sina?"
"Jänku! Tore sind jälle näha! Kuidas kaksikutel läheb?"
"Hästi. Eem...asi on su isas. Ta sai selle masina valmis ja...ootab sind...selle juures."
Noogutan rõõmsalt. See on ju tore! Mu sõbrad saavad siis vabaks! Pöördun teiste poole. "Kas te võiks äkki Jänkuga minna?"
Nad vaatavad mulle tõsiselt otsa ja siis noogutavad.

Hingan sügavalt sisse ja tõukan selle suure ukse lahti. Mu suu vajub lahti ja vist jääbki igavesti nii.
See koht on juhtmetega ja metalliga kaetud. Silman isa seismas keset ruumi ühe juhtmepuntra ees. "Paps!" hüüan rõõmsalt. Tundub, et olen ta viimaks omaks võtnud. Viktor pöörab ümber ja naeratab. See naeratus ei tundu õige. See on võlts ja sunnitud. Kõnnin kiiruga tema juurde ja ahhetan.
Tal on ülikonna asemel seljas sõjarüü ja peas kiiver. Ma ei näe ta silmi, aga tean, et need jälgivad mind.
"Sa siis lõpuks tagasi?" sõnab ta süngelt ja plaksutab käsi. See ajab mind segadusse, aga silman korraga inimesi uksest välja minemas.
"Jah. Sul siis lõpuks masin valmis?"
Ta nagu kivistuks mind vaadates. "Emm...võib ka nii öelda. Nii ja naa."
Satun segadusse. "Mis mõttes?"
"Masin on iseenesest valmis, aga ühed olulised osad on puudu?"
"Ja need on?"
"Lohe muna. Süütu inimese veri. Sesofiilia kihv. Merineitsi juuksekarv."
Mu suu vajub jälle lahti. Lohe muna? Merineitsi juuksekarv?
"Merineitsid ja lohed on olemas?"
"Muidugi."
"Kus sa need asjad saad?"
"Selleks ongi mul sind vaja."
"Mind?"
"Sa pead mulle need tooma."
"Mine too ise!"
Ta kergitab vist oma kulmu. "Sa hakkad mulle vastu? Võta teatavaks, plika, et mul on ikka su sõbrad vangis. Midagi läheb nihu, siis..." Ta tõmbab käega üle kaela.
Neelatan.
"Kust ma need asjad leian?"
"Lohed on Loorias. Süütu inimese pead ise leidma. Sesofiilia on Hartüürias. Merineitsid, aga Seadis."
"Olgu...ma toon sulle need asjad. Aga siis pead mu sõbrad lahti laskma. Nõus?"
Ta võtab mu käest kinni ja surub seda. "Nõus."

Kõnnin tivolis närviliselt ringi ja otsin oma sõpru.
Kas ma peaksin neile rääkima ja nad kaasa võtma? Neist oleks kindlasti abi.
Silman Sebi ja jooksen tema poole. Ta võtab mind enda kallistusse.
"Kõik korras?" küsib ta.
"Jah. Emm...ma...kus teised on?"
"Jänkuga kuskil peeglis. Su ema aitas nad sisse."
"Mu isal on masin valmis."
"Päriselt? See on ju tore!"
"Noh...see pole päris valmis. Ta tahab, et ma mingid asjad talle tooksin. Ta ähvardas mind! Kujutad ette! Ta kavatseb mu sõbrad ära tappa."
"Mis sa talle tooma pead?"
"Lohe muna, süütu inimese veri, sesofiilia kihva ja merineitsi juuksekarva."
"No, siis peame need tooma!"
"Ja, aga mitte praegu. Ma alles jõutsin tagasi. Ma tahan oma sõpradega olla. Issand! Jõulud tulevad varsti. Mis päev täna on?"
"Ülehomme peaks vist jõulud olema."
"Issand! Mul pole veel kinke!"
Ta muigab. "Sa võid homme ostma minna. Praegu on uneaeg."
"Sul on õigus. Sa ei maga öösel?"
"Ei. Samuti su õde. Me läheme jahile."
"Loomi jahite ikka?"
"Ära muretse, keegi tähtis ei saa surma."
"Te ikka...tapate siis inimesi?"
"Mina olen väga vana ja vajan rohkem, kui loomade verd või pakidest verd. Sinu õde, aga jahib loomi."
"Okei. Tsau siis!"
"Tsau!"
Naeratan talle, kallistan teda kohmakalt ja lippan ruttu sisse tagasi.

"Mia! Sa oled tagasi!" karjub mu ema ja kallistab mind täiest jõust.
"Tore sind ka näha, emps," sõnan õhku ahmides.
Ta laseb mu lahti ja vaatab mind rõõmsalt.
"Sa ei kujuta ette, kui mures ma olin!"
"Kindlasti väga mures?"
"MA OLIN SURMA ÄÄREL?!!"
"Ja, aga ma olen tervelt tagasi. Kõik on korras."
Ta ohkab kergendunult. "Arvad?"
Turtsatan. "Ema, ma olen varsti täiskasvanu. Ma saan ise hakkama."
Ta noogutab ja kallistab mind uuesti. Seekord õrnemalt.
"Emme! Mia! Hommikust!" hõiskab Sofia ja keksib meie kööki.
Naeratan talle ja istun maha, et süüa oma võileivad ära.
Sofia kallistab ema õrnalt ja istub minu kõrvale.
"Mis hommikusöögiks on?" küsib ta rõõmsalt.
Hammustan oma võileiba ja vastan täissuuga: "Sa käisid Sebiga ju söömas."
Ta noogutab ja haarab mu võileiba. Ta sööb selle ühe ampsuga ära. "Eelistan rohkem verd."
Ema võpatab selle sõna peale. Ega mullegi veri ei meeldi.
Võtan uue võileiva ja asun selle kallale.
Istume natukese aja vaikuses.
Ema köhatab lõpuks. "Ma armastan teid mõlemaid väga. Sellepärast tahaksingi teiega koos midagi toredat teha."
Vaatame Sofiaga üksteisele üllatunult otsa. Me pole emaga ammu midagi koos teinud. Ikka väga ammu.
"Okei. Mida?" küsin ema rõõmsalt vaadates.
"See on üllatus," sõnab ema silma pilgutades. Ta naeratab meile ja hakkab ukse poole minema.
"Kohtume õhtul kell 22.00 karusselli ees," lisab ta ning lahkub.
Jõllitame Sofiaga mõlemad ust.
Korraga hakkab Sofia telefon helisema. Ta naeratab mulle närviliselt ja lahkub.

Panin ennast väga paksult riidesse, aga tundub, et midagi ei ole muutunud.
Hüppan karusselli ümber ringi ja vaatan vihaselt kaugusesse.
Kus kurat nad on!
Aega ajalt heidan pilke kella poole.
Lõpuks ilmub Sofia välja. Vaatan teda ja tunnen kuidas mu suu lahti vajub.
"Mida sa kannad?" küsin ehmunult.
Ta vaatab oma lühikesi pükse ja lühikeste varukatega T-särki.
"Mis neil viga on?" küsib ta vastu.
"Need on lühikesed! Väjas on mingi miinus kakskümend!"
Ta ohkab. "Ma olen vampiir. Saa juba aru! Mul ei ole kunagi külm."
Vaatan kurvalt maha. Ma ei ole sellega ikka harjunud. Vist ei harju kunagi.
Emps ilmub naeratades välja.
"Valmis tüdrukud?" küsib ta käed puusas.
Noogutame talle rõõmsalt. Ta viskab meile kiivrid.
"Emm..milleks need on?" küsin segaduses.
Sofia saab vist aru ja hakkab kekslema. "Me sõidame motikatega!"
Vaatan jahmunult oma ema. Misasja!
Ema noogutab ja hakkab kuskile minema.
Me järgneme talld vaikides.
Lõpuks peatume väikese puust maja ees. Ema lippab sisse ja toob kaks mootoratast välja.
"Ma ei oska nendega sõita," sõnan veidi hirmunult.
Mõlemad puhkevad naerma.
"Ega sina nendega ei sõida! Sa istud minu taha. Sofia sõidab teisega," vastab ema.
Sofia pilgutab mulle silma.
"Ta on 11, ema!" karjun talle nagu poolearulisele.
Sofia vaatab vihaselt mulle otsa. "MA...OLEN...VAMPIIR!"
Noogutan kutvalt. Me istume motikatele ja ema käivitab mootori.
"Hoia kõvasti kinni, kullake!" hüüab ema ja vajutab gaasi.
Karjun silmi kinni pigistades.

"Me oleme kohal, Mia," sõnab Sofia tüdinenult. Avan ettevaatlikult silmad ja vaatan ringi.
Me oleme metsas. Sofia toetub oma motika vastu ja naeratab kavalalt.
Astun ettevaatlikult maha ja lõdisen natuke.
"Kuhu nüüd?" küsib Sofia ja vaatab hajevilt ringi.
Ema hakkab puude vahele minema.
Ohkan ja järgnen talle.
Oksad krõbisevad mu jalge all. Lumi langeb maha tehes väikeseid künkaid.
Paar hirmunut looma jooksevad meist mööda.
"On see ikka ohutu?" küsin sosistades.
Millegi pärast tundub õhtune mets hullem kui sesofiiliad.
"Kui sa pole aru saanud, olen ma vampiir. Teised loomad saavad aru, et olen ohtlik. Minu lõhn peletab nad eemale," seletab Sofia tüdinult.
Noogutan uuesti ja kõnnin vaikides edasi.

Jõuame lõpuks pika mäe otsa. Hingeldan ja vaatan ringi. Mina ei näe siin pimeduses midagi.
"Miks me siin oleme, ema?" küsin väsinult.
Ta naeratab kavalalt ja hakkab midagi maha sättima.
"See koht on väga oluline minu jaoks. Käisin siin koos oma emaga ja tema oma emaga. Siin on päeval imeilus vaade, aga öösel näeb siin kaunist vaadet tähtedele. Tahan seda ilu teiega jagada, et teiegi saaksite oma tütred ja pojad siia tuua. Ma armastan teid väga. Nüüd, ühinege minuga sellel öisel piknikul," seletab ema ja istub tekile maha.
Viskan tema kõrvale pikali ja vaatan taevast.
Sofia istub ka maha.
Me vaatame vaikides tähti. Märkan ka ühte langevat tähte ja soovin kiiresti midagi.
Sööme vahepeal ja siis vaatame uuesti tähti. See on üks parimaid õhtuid mu elus.
Aga nagu ikka...peab selle keegi ära rikkuma.
Korraga kuuleme põõsastes sahistamist. Sofia hüppab välkkiirelt püsti ja hakkab sisistama.
Tõusen samuti ja tekitan käele tulekera.
Ema jääb istuma.
Põõsaste vahelt ilmuvad välja neli teismelist. Kaks poissi ja kaks tüdrukut.
Kustutan tulekera kähku ära ja peidan käed selja taha.
"Oi, vaadake kes meil siin on! Vampiir ja ta tsirkuse pere. Sofia, eks?" ütleb üks poiss mu õde vaadates. Ta on pruunide sassis juustega ja räbaldunud riietega.
Sofia sisistab valjemini ja paljastab oma kihvad.
Vaatan neid imelikke teismelisi. Kes nad on? Mis nad tahavad?
"Kes te olete?" küsib mu ema rahulikult.
Sama poiss, kes algul kõnetas astub sammu ettepoole.
Ta osutab igaühele kõnetades: "Need on Lydia, Erica, Jackson. Ja mina olen Ethan. Meeldiv tutvuda..."
Ema tõuseb ülesse ja naeratab poisile.
"Samantha Frankenstein," lausub ema ja surub poisiga kätt.
Sofia astub sammu poisi poole ja sisistab hullemini. "Sa ei puutu mu peret, koer," sisistab ta ja paljastab oma kihvad.
Ema vaatab neid kõiki imelikult.
Köhatan. "Kes te päriselt olete?"
Tüdrukud vaatavad kohe minu poole.
Üks neist uriseb ja teeb suu lahti. Kihvad.
"Me oleme libahundid," ütleb Ethan ikka veel mu õde jälgides.
Neelatan. "Libahundid."
__________________________
Head uut aastat!
Hakkan uusi osasid nüüd pühapäeviti ülesse panema.
Andke kommentaarides teada, kellest tahaksite rohkem teada saada.