Õuduste tivoli[PAUSIL]

19.Osa

_______________
Mia

Sebastian, Ronald ja mina oleme jälle sellel aasal. "Miks me siia tagasi tulime?" küsin pahuralt. Sofia on kindlasti hädas ja meie hakkame siin lilli nuusutama? "Siit saame paremini Hartüüriasse," sõnab Ronald ja naeratab mulle. Võtan oma kotist peegli välja vaatan seda mõtiskledes. "Kõik korras?" küsib Sebastian.
"Ma ei teagi."
"Sa võid mulle kõike öelda."
"Ma tahan oma õde tagasi. Siis tahan ma seda aega tagasi, kui olin kuuene. Mul ei olnud millegi pärast muretseda ja ma ei pidanud kellegi tagumikku kogu aeg päästma. Kas seda on palju palutud?"
"Ei, tegelikult mitte. Ma vahel soovin ka olla tavaline inimene. Aga, seda ma kahjuks ei saa. Mulle on määratud juua verd oma elu lõpuni ja vaadata, kuidas mu sõbrad surevad."
Ronald vaatab meid segaduses. Talle need emotsionaalsed kõned eriti ei meeldi. "Ma lähen korjan marju või midagi," sõnab ta ja lahkub. Pöördun uuesti Sebastiani poole.
"K-kui vana sa oled?"
"Sa ei taha teada."
"Tahan küll!"
"Ma olen umbes 1137 aastat vana. Ma täpselt oma sünnipäeva ei tea. Olen üks vanimaid vampiire."
"Päriselt? Sa ei näe ültse välja nagu muumia."
"Ma ei ütelnud, et muumia olen."
"Sa siis ei tähista kunagi oma sünnipäeva?"
"Ei. Sa muretsed ainult mu sünnipäeva pärast?"
"Ei! Muidugi mitte! Lihtsalt selle seedimine võtab kaua aega. Iga päev ei saa ju teada, et su hea sõber on 1000 aastat vana."
"Jah."
"Kas sa oled vanem kui Fredrich?"
"Jah, aga ta ei tea seda."
"Ma kujutan ette milline nägu tal oleks, kui ta teada saaks!" Hakkan täiest kõrist naerma ja kujutan selle vastiku deemoni nägu ette. Sebastian hakkab ise ka naerma. Ronald tuleb kõhklevalt tagasi. "Arvan, et oleks aeg nüüd mu õde päästa. Mis arvate?" pärin nendelt. Nad noogutavad. Seekord ma silmi ei sule. "Hartüüria," ütlen peeglile. Astume sellest lootusrikkalt läbi.

Silmi avades ma lausa ehmatan ennast surnuks. Olen sõna otseses mõttes põrgus. "Kas see ongi Hartüüria? See tundus mulle algul rohelisemana. Vähemalt mu unenäos," seletan ja vaatan hirmunult ringi. Sebastian vaatab tuimalt ringi. Teda see ei hirmuta vist eriti. "Põhjas on rohkem rohelisem," vastab ta emotisoonitult. Alles ta rääkis oma karmist elust ja nüüd vahib ta kõike nagu zombie. Ma arvan, et selle koha kirjeldamine on võimatu. Kõikjal põleb. Meie lähedal on üks suur auk. Selles on laava sees. Lähen äärele ja vaatan alla. Miks see koht nii jube on? "Mia, oleks tore, kui sa sealt ära tuleksid. Siin võib kõike juhtuda. Peaksime minema hakkama," sõnab Sebastian. Äratame Ronaldi ja asume teele. See maa on üks suurimaid ja tee on väga pikk. Mu süda taob rinnus tugevalt. Ma ei jõua ära oodata, et oma õde kallistada.