Õuduste tivoli[PAUSIL]

3.Osa

"Hallo!" hüüan pimeduses kobades.

Siis meenub mulle taskulamp. Lülitan selle sisse. 

Olen tühjas ruumis ja mu selja taga on peegel, millest läbi tulin. Silman peeglist, et toa uks lüüakse lahti. Sisse astub libahundi kostüümis inimene. 

Vähemalt mina arvan, et ta on kostüümis. 

Libahunt silmab peeglit ja mind selle sees. Ta uriseb ja jookseb minu poole. Taganen. Libahunt põrkab peegli vastu ja ulub valust. Naeran omaette. 

Otsustan siis, et pean siit ruumist kaduma. 

Libahunt tekitab kõhedust. 

Astun selja taga olevast uksest välja. Satun pikka koridori täis peegleid. Väga palju peegleid. VÄGA. PALJU. 

Mõned on kandilised, mõned ümmargused ja mõned kolmnurksed. Mõned suured, mõned väikesed.  

Hakkan siis koridori lõppu kõndima, sest ma ei taha üldse näha, mis nende teiste peeglite taga võib olla. 

***************

Lõpuks olen lõpus. 

Minu ees on suur must uks. Avan ettevaatlikult selle ukse ja astun sisse. 

Ukse taga on suur saal. Saalis on valju mürinat ja palju inimesi. 

Inimesed on kõik erinevad. Nad ehitavad midagi. 

Peidan ennast suure kasti taha ja hakkan neid lähemalt vaatama. 

Siis silman mingit koletist inimesi ähvardamas. Koletisel on suured mustad silmad. Tal on hall ja kortsuline nahk. Käes on tal mingi imelik relv. 

"See pole võimalik," pomisen omaette ja vaatan kurvalt neid inimesi. 

Üks väike tüdruk peatub korraks. "Ei peatu!" karjub koletis oma kurja häälega. Tüdruk põikleb kiljatades koletise relvast eemale. 

Siis läheb suur must uks uuesti pauguga lahti. Sisse astub ei keegi muu, kui Viktor isiklikult. Ta pole üldse vananenud. 

Tal on samad mustad viigitud kingad. Sama soeng. Samad mustad vuntsid. Ta kannab musta ülikonda koos halli kikilipsuga. Ta lokkis musti juukseid katab must suur kaabu. Ta valged silmad jälgivad räsitud inimesi. 

Ta toetub oma jalutuskepile ja naeratab kurjalt. 

Viktor kõnnib kiirelt koletise poole. Talle järgnevad kaks suurt koera. 

"Fo! Mul oleks vaja härra Ronaldit. Tuleb veidi rääkida. Ronald!" hüüab Viktor kepiga vastu maad lüües. 

Räsitud, mustade juustega, räbaldunud riietega ja siniste silmadega poiss astub sammu Viktori poole ja kukub väsimusest maha. 

Viktor itsitab. "Ronald! Pole ammu näinud! Tead, mis linnas me praegu oleme? Me oleme sinu kodulinnas!" hüüab Viktor nagu poolearulisele. Siis taipan, et maas lebab minu vana sõber Ronald. 

Ahhetan. 

"Viige ta minema!" sõnab Viktor oma koertele ja nood viivada ta lohistades minema. Viktor noogutab Fole ja järgneb koertele. 

Must uks vajub ta selja taga kinni. Istun rahunemiseks maha. 

Ta on elus! Teatsin! Pean neile jäegnema. 

Tõusen ja hiilin mustast uksest välja. Viktor kõnnib minust üsna ees ja räägib Ronaldiga. Ronald, aga magab vist. Huvitav kui kaua ta tööd on teinud? 

Viktor peatub ühe suure peegli ees ja astub sellest läbi. Ta viib Ronaldi samuti peegli sisse. 

Hiilin peegli poole. "Hea küll," ohkan ja astun peeglist läbi.

Satun suurde ruumi, kus Viktor istub laua taga ja räägib Ronaldiga. Ronald joob suure isuga vett. Ta lausa ahmib seda. 

"Mida su minust tahad?" küsib Ronald joomise lõpetades. 

Viktor naeratab. Vähemalt ma arvan, et ta naeratab. Kindlalt ei saa öelda, kuna ta on seljaga minu poole. "Seda infot sa teada ei saa!" naerab Viktor. 

Ronald raputab pead. "Asi on sinu tütres, eks?" küsib Ronald kavalalt. 

Viktor noogutab ohates. "Jah. Ta võimed on kasvanud. Varsti on need tugevamad, kui minul. Sina tead, mida teha. Aita mind ja ma lasen su vabaks," pakub Viktor tusaselt. 

Ronald tõsineb. "Ei! Ma ei reedaks teda eales! Nüüd vii mind tagasi!" karjub Ronald ja lööb rusikaga lauale. 

Viktor tõuseb ja vaatab peegli poole. Mina, aga kükitan vaikselt nurgas. "Hea küll. Aga ma hävitan kõik rõõmu siin maailmas! Tütrega või ilma!" karjub Viktor ja jookseb peeglist välja.

 Nüüd on minu võimalus! Lippan Ronaldi poole. 

Ta ehmatab. "Kes sina oled?" küsib poiss segaduses. 

Vaatan närviliselt peegli poole. "Ronald. Me peame minema," sõnan ja haaran ta käest. 

Poiss tirib oma käe lahti ja kordab oma küsimust. 

"Mia. Mia!" karjun talle paanikas. 

Ronaldi silmad lähevad suureks. "Mia! Sa pead siit kaduma! Nüüd! Mine!" sosistab Ronald ja tõukab mu peegli poole. 

"Ma ei jäta sind jälle maha! Ei!" karjun talle. 

Ta lükkab mu peeglist läbi. Kukkun teisele poole peeglit põrandale. Tõusen siis kiiruga ülesse ja pöördun peegli poole tagasi. 

Ronald surub oma käed vastu peeglit. Ta ütleb mulle, et läheksin. Tunnen end jälle nagu kuue aastasena. 

Hakkan töinama ja peeglile taguma. Miks ma läbi ei saa? 

"Ronald!" karjun ja tagun täiest jõust. Ronald üritab mu vaigistada. Ta kirjutab midagi peeglile.

Mine! Sa pead teised tüdrukud üles otsima ja siit kaduma! Me veel kohtume kunagi.

Pühin pisarad ära ja surun käe peeglile. 

Ronald paneb oma käe minu käe vastu. Täpselt nagu filmides. 

Jätan hüvasti ja jooksen minema.

[muudetud 07.07.17]