Suvelaager

19

***
Ja kui keegi peaks teist mõtlema, et ta vanemad on samal aastal surnud ja kuidas ta ikka nii õnnelik on, siis ma tahan seda raamatut pigem teha suvelaagrist ja Lilyst kui tema kurbusest ja vanematest:) Tegelikult kedagi teist see ei huvita, ma lihtsalt tahtsin seda lihtsalt teile kirjutada :-D

***

Seal keskel olid Daniel ja Jordan ning nende vahel seisis nüüd Tyler, kes oli nende vahele tulnud ja nüüd neid üksteisest lahutas.

Mu süda hakkas veel kõvemini tuksuma. Mul oli ikka veel väike ärevus sees olnud selle äikse hirmu pärast ja nüüd veel see ka.

Aga see pole võimalik. Jordan pole selline inimene, kes kakleks. Ta lihtsalt pole selline. Miski pidi siis teda ikka väga närvi ajama. See mõte hirmutas mind.

Mida Daniel teinud oli?

Inimesed vaatasid ikka ümberringi põnevuses, et mis edasi juhtuma hakkab.

Ashley minu kõrval värises ja vaatas suurte silmadega Jordani poole, kelle ninast verd jooksis. Ega Daniel parem välja ei näinud.

Ashleyst oli kahju, tema oli meie seast kõige tundlikum. Tema vist lihtsalt ei varjanud seda.

Daniel nägi mind ja sosistas irvega midagi vihasele Jordanile, mille peale ta veel rohkem marru läks. Jordan ja Tyler vaatasid siia poole. Ma olin kahevahel. Kas minna sinna või jääda siia?

,,Show on läbi, inimesed, minge laiali!" karjus Tyler ja inimesed hakkasid sosistades laiali minema. Üle muusika oli kuulda nende sosinat. Ma isegi ei mõelnud pikemalt selle peale, kuidas nad kõik nii hästi Tyleri sõna kuulasid.

Jordan pole üldse selline inimene, kes kakleks kellegiga. Ta lihtsalt pole. See on nii kummaline. Näha oli, et ta tundis ise ka ennast ebamugavalt.

Daniel läks oma teed ning Tyler ja Jordan kõndisid Brandoni ja Jacobi juurde. Ma läksin ka sinna.

,,Persse küll! Ma vihkan selliseid!" ütles Jordan just siis, kui ma sinna jõudsin. Ta pööras oma pea minu poole.

Mul oli hea meel nüüd, et ta siin oli.

,,Jordan! Ära hirmuta mind enam niimoodi! Mis juhtus üldse?"

Ta kehitas selle peale nõrgalt õlgu, aga ta silmad olid ikka veel täis viha. Selline pilk ei sobinud talle. Ma polnud teda kunagi nii vihasena näinud. Mul hakkas kõhe.

Teised rääkisid veel Jordaniga edasi, aga mina mõtlesin ainult ühele asjale... või pigem kellele.

Ma oleks tahtnud minna Danieli juurde ja lihtsalt karjuda tema peale, kuni ta kõrvad otsast kukuvad ja ta kõrvakuulmise kaotab.

Ma olin juba peaaegu Danieli poole kõndimist alustanud, kui Tyleri hääl mind peatas.

,,Sel pole mõtet. Ta ei saa aru ning ei hakka ka kunagi saama," ta muidu pruunid silmad tundusid siin valguse käes süsimustad. See nägi salapärane ja ohtlik välja.

Mis sulle nagunii meeldib, Lily.

Ma hakkasin talle midagi vastu ütlema, ennast põhjendama, aga tema jõudis minust ette:,,Ma saan sinust aru, Lily. Ma tahaksin ise ka tema juurde minna ja ta kaela kahekorra keerata, aga ei saa. Lihtsalt ei saa. Sellega tuleb leppida või lihtsalt teha seda salaja."

Äh? ,,Mida sa ütlesid?!"

Ta üks suunurk tõusis hästi natuke:,,Midagi, millest sa räägid?"

,,Ma olen üpris kindel, et sa ütlesid, et sa t-"

Ja sekundiga oli ta minu vastas ja hoidis oma sõrme minu suu peal. Ma ei liigutanud. Ja tema näos polnud enam ühtegi märki naeratusest.