Suvelaager

4

Eieieiei see ei saa olla võimalik. Ma tõesti tahan, et keegi ei teaks minu vanemate surmast.

Kas ma peaksin rääkima sellest Jacobiga? Äkki tal pole üldse see meeles? Või kui ma lähen temaga sellest rääkima, siis tal tuleb kõik uuesti meelde ja ta räägib edasi?

Ei, lõpeta muretsemine Lily. Oota kuni talle see ise meelde tuleb.

Kuna kell oli alles kaheksa õhtul, siis ma otsustasin õhtusöögile minna. Tund aega söökla sulgemiseni. Ma arvan ja ka loodan, et seal on ka vähe rahvast, sest kõik on seal kokkusaamisel.

Ma panin dressipluusi selga ja kõndisin söökla poole. Mul oli selline tunne, nagu keegi vaataks mind. Ma vaatasin kahtlustavalt enda taha ja ütleme, et mul polnud ilma asjata selline tunne.

Seal seisis üks ja ainus Daniel.

,,Kuhu lähed, musi?" küsis ta kulmu kergitades.

,,Kuidas sa aru ei saa, et ma pole su musi. Sa petsid mind. Jäta palun mind rahule!" ütlesin ma talle sosistades viimase osa, aga piisavalt kõvasti, et ta kuuleks mind.

Ta hakkas mulle lähemale kõndima vihane nägu peas. Ma hakkasin võinoh.. üritasin ära joosta tema juurest aga ta haaras mu käest ja tõmbas mu tema ligi ning sosistas mu kõrva.

,,Ära aja mulle seda jama! Kui sa peaks veel mainima, et ma petsin sind Brittanyga, siis ma enam ei ole sinuga nii hea nagu praegu. Me mõlemad teame väga hästi, et sa armastad mind veel. Ja minu juurest sa ei jookse nii ära!" ütles ta iga sõnaga häält tõstes ja iga sõnaga mulle rohkem hirmu tegemas. Ma ei julgenud talle midagi öelda, sest ma teadsin, milline ta vihasena on.

Kui me veel suhtes olime, siis ta kutsus mind peole. Ma ei tahtnud minna, aga ta terve päev käis pinda ja ma andsin alla. Peole minnes ta jättis mu üksi ja üks minuvanune poiss tuli minuga rääkima. Me läksime tantsima ja kui Daniel meid koos nägi läks ta armukadedaks. Ikka väga, väga armukadedaks. Mul oli tollest poisist natuke kahju. Väga kahju. Ma ei tea kas ta julgeb pärast toda päeva enam võõra inimesega rääkidagi. Niiet jah..Danielit ma kindlasti vihaseks ajada ei taha.

Ma noogutasin talle ja läksin kiiresti sööklasse. Seal oli 1 inimene. Mina. Ma naeratasin endale ja läksin võtsin söögi ja istusin lauda, mis oli mulle kõige lähemal.

Söökla uksed avanesid. Sealt tulid sisse Lucy ja Ashley. Nende pilgud peatusid minu peal ja nad kõndisid rõõmsalt minu juurde. Nad istusid lauda maha.

,,Kas te süüa ei võta?"küsisin mina.

,,Võtame küll aga mitte veel." ütlesid nad kooris. Jälle.

,,Sel juhul ma soovitan teil kohe seda teha, sest söökla suletakse 20 minuti pärast."

Nad tõusid minu öeldu peale sekundiga püsti ja olid ka sekundiga tagasi söögitaldrikud käes.

,,Miks sa ära jooksid?Sa paned kogu aeg meid muretsema. Kas me tegime midagi valesti?" küsis Ashley. Millest ta rääkis? Aa.. ta rääkis sellest kokkutulekust. Ma räägin neile Danielist, sest ma ei taha selliseid asju varjata nende eest. Ja ma kindlasti ei tahaks sellepärast selliseid sõpru kaotada.

,,Ma räägin teile midagi ja ma palun teid, teeme nii et see jääb ainult meie vahele." ma vaatasin neile otsa, et nende nägusid näha ja nad olid üpris põnevil ja noogutasid.

Ma usaldan inimesi liiga kergesti, see on minu viga.

,,Daniel on mu eks. Ta pettis mind Brittanyga. Ja nüüd ta ilmub järsku siia ning väidab, et ma ta musi. Ma tõesti ei tea mida teha."

,,Appikene, Lily sellepärast sa Brittany pärast esimene päev uksest välja tormasidki! Vaene sina!" ütles Ashley.

,,Ma ei kujuta ette, kui palju sa üle elanud oled!" ütles Lucy kurb nägu peas.