26.Peatükk

738 109 2
                                    

Ma kõndisin meeltesegaduses sõõrikukohviku poole. Ethani auto seisis juba parklas, mis seal imestada, ma olin meelega viivitanud, et oma otsus läbi mõelda. Ma armastan teda, aga see pole õige, see armastus aina tuhmub ja ma ei taha, et Ethan seda näeks. Mul on tunne et ta viha- ja armukadedushood ajavad mind hulluks, ma nagu uppuks alati tema kõrval probleemidesse ja vastakatesse tunnetesse. Ma otsin õrnust ja vabadust, teist mul Ethani kõrval pole ja ta rasket iseloomu arvestades ei saagi olla. Ta tahab mind omada, täielikult, kuid ma ei taha kellelegi kuuluda, ma ei taha oöla kellegi mängukann. Ma tahan olla see, kes ma olen ja kelleks ma olen kujunenud. Ethani lahkumine lükkas mind pikaks ajaks kuristikku, kust ma enam välja ei saanudki, tema tagasituleks elustas minus tundeid, mida ma igatsesin, aga nüüd olen ma aru saanud, et see oli vaid hetkeline. Selle ajaga mil teda mu kõrval polnud, õppisin ma unustama. Unustama milline ta oli, üritasin teda täielikult oma elust kustutada, ma mäletasin vaid tema häid külgi ja heidsin kõrvale kogu halva, mille ma tema kõrval üle elasin. Siis olid ajad teised, siis ma olin kõrvuni armunud, ta oli mu esimene tõeline armastus, selle nimel ju kannatatakse ja võideldaksegi kõige enam.

Ma astusin kohvikusse, mis tundus vaatamata rohkele rahvahulgale üllatavalt vaikne, see oligi selle koha omapära. Ma otsisin Ethani tumedat juuksepahmakat ja ilma pikema otsimiseta leidsingi ta ühest aknaäärsest lauast. Ta pilk oli surutud telefonile, mida ta närviliselt toksis.

"Hei.." Astusin tema juurde. Ta pööras pilgu minule ja naeratas.

"Tsau, istu," sõnas ta ja ma istusin ta vastu. Ta pani telefoni lauale ja vaatas mind ootavalt. Ta silmad olod tumepruunid ja ma pidin võtma hetke et neisse veel korraks vaadata.

"Sa tahtsid midagi rääkida?" küsis ta ja ma neelatasin, teadmata kuidas alustada, ma mudisin laua all oma sõrmi ja hingasin raskelt.

"Ethan, meil pole tulevikku" puhusin sisse kogutud õhupahmaka koos nende sõnadega välja. See oli raskem kui ma arvata oskasin.

"Ma tahan öelda, et mina ja sina, meist ei saa enam asja, sa näed seda isegi, kõik on läbi, sel ei ole enam mõtet, meie vahel on see säde kustunud." pomisesin ja tundsin kuidas mu kurku klomp tekkis, mille ma vaevu alla suutsin suruda, ma ei suutnud talle otsa vaadata, mu pilk oli mu sõrmedel, mida ma närviliselt laua all mudisin.

"Miks sa seda ütled, mida ma tegin?" Ethan vaatas mind selgitusi oodates, ma raputasin pead ja neelatasin raskelt.

"Sa pole midagi teinud, asi on minus, ma ei saa sinuga enam koos olla Ethan."

"Sa siis jätadki mu?" ta ohkas ja tõmbas käega üle näo "mis saab sellest suvest, kas sa nii lihtsalt unustadki kõik?"

"Ma ei unusta seda suve kunagi, see oli imeline, sa oled imeline, lihtsalt ma ei jaksa seda kõike taluda, see oli nii vale et me jätkasime sealt kus pooleli jäi," ohkasin "meil ei jäänud midagi pooleli, me lõpetasime selle suhte ja see oli kõige õigem tegu."

"Asi on selles Derekis." ohkas Ethan, ta silmad olid täis kurbust, pettumust ja viha.

"Asi pole temas, asi on minus, kui sa otsid süüdlast siis süüdi oleme ainult meie, "

"Kuidas ta minust parem on, mis on temas erilist, miks sa tema valid?" Ethani hingamine läks raskeks, ta kobas taskust inhalaatori ja peagi ta hingamine normaliseerus.

"Ma ei vali teda. Ma ei vali kedagi, ma ei asenda sind." ütlesin närviliselt.

"Kõik on läbi?" küsis ta, ta silmad läikisid ja ma ei suutnud talle otsa vaadata.

"Läbi." pomisesin viimaks, tugev valu mis mu rinnust läbi käis, tuletas mulle meie ilusaid hetki meelde.

"Ma lähen, ma loodan, et sa saad õnnelikuks.." ta justkui sülitas aelle lause mulle näkku , ta võttis oma telefoni ja jaki ning jooksis kohvikust välja. Kõik külastajad vaatasid mind nagu kurjategijat,nende pilgud tungisid läbi mu hinge südame juurde, mis niigi tehtud teost verd tilkus, aga see tegu oli õige, pidi olema. Me mõlemad väärime paremat, mida me teineteisele pakkuda ei suuda.

Taeva sinasWhere stories live. Discover now