Tegin emaga õhtusööki. Ethan oli mulle nii sõnumeid kui vastamata kõnesid tekitanud. Olin teda ignoreerinud. Ma pole ta peale solvunud, ma olen lihtsalt pettunud, sest ta ei suuda ikka veel mind usaldada. Ta tuli tagasi ja käitub nii lapsikult, nagu mina oleks tema kaisukaru, keda keegi puudutada ei tohi. Ma olen endas nii pettunud, sest arvasin et kõik läheb veel paremini, kui varem. Aga kõik on täpselt sama. Tal on raske mind usaldada, samas olen ma ise selles süüdi. Mina suudlesin sel suveõhtul teist, mitte tema. Mina tegin valesti.
Sain mõni hetk tagasi oma koolitükid valmis, nende peale kulus ligi kolm tundi, ma olin nõmedalt palju maha jäänud. Hetkel tegin emaga õhtusööki. Tundus, et sel õhtusöögil oli mingi suurem tähendus, sest süüa tegi ema arvatust rohkem ja ka lauale pani kõige ilusama lina. Lisaks sellele tuli ta ideele, teha köögis natuke ruumi tantsupõranda jaoks. Ilmselt oli midagi,millest ema tahtis meile kõigile õhtusöögi ajal jutustada. Ma isegi ei hakanud teda pinnima, ilmselt oli see midagi väga salajast, et ta selleks nii valmistus.
Läksin just makki tooma, kui uksel kõlas esimene koputus Ema läks uksele ja uksel seisis Mary. Kuulsin nende juttu. Ruttasin makiga tagasi kööki ja panin selle väiksele lauale.
"Sa kutsusid Derricki ka jah, poisid rääkisid, et nad on ka tulemas." sõnas Mary mu emale "Ja mu vanemad palusid öelda, et nad jõuavad mõni minut hiljem." naeratas Mary.
"Mis toimub?" kortsutaain kulmu "Ema, miks nii palju rahvast?"
"Mõtlesin, et kui ma juba Mary kutsun, siis võiks ju kõik naabrid kutsuda, saaksime uutega lähemalt tuttavaks ja Mary vanematega pole eriti suhelda jõudnudki." naeratas ema ja pani taldrikud lauale.
"Olgu.."
"Ma arvasin, et sulle meeldib see idee, sa rääkisid, et need noormehed on toredad ja viisakad." sõnas ema " Ja nagu ma aru sain, siis ka nende vandmad saabuvad peagi?"
"Vist küll jah." pomisesin.
"Nad on tõesti toredad.." lisas Mary.
"Me lähme Maryga minu tuppa seniks, kuni teised tulevad." naeratasin emale ja ta noogutas. ma haarasin Mary käest ja vedasin ta oma tuppa. keerasin ukse lukku ja istusin tujutult voodile.
"Derek tuleb siia.." ohkaisn
"Mis teie vahel toimub, ma ei mõista?" ohkas Mary.
"Tead küll, käisime paar korda kohtamas, aga siis tuli Ethan tagasi ja.."
"Ja sa langesid ta käte vahele, ma ei saa üldse sellest aru, mõne nädala eest oleks sa kõik andnud, et ta unustada ja sa vihkasid teda, sa nutsid ja nüüd, käitud nagu midagi poleks olnudki. " sõnas Mary.
"Ma ei tea.."
"Ethan on tore poiss, ma tean teda mitu aastat, aga sa tead väga hästi, milline ta iseloom on.." ohkas tūdruk.
"Tean, ma olen temaga lihtsalt harjunud, ta oli mu esimene tõeline suhe. ma olen liiga kiindunud, See mis mul tol suvel Parkeriga juhtus ja nüüd Derek ja ma suudlesin Scotti ja Carlos suudles mind vägisi, ma olen tõesti nagu mingi lits.."
"Sa suudlesid Scotti?! ja Carlos suudles sind? mida kuradit!" tõusis ta äkitselt püsti. "Ja Scott, ta suudles sind vaatu?"
"Me rääkisime sellest, see oli suur viga, ta pole sinust siiani üle saanud ja sina temast ka mitte, on mul õigus?" naeratasin.
"Ma ei taha temast rääkida.." ohkas tüdruk.
"Ethan on nii armukade.." ohkasin.
"On alati ju olnud." sõnas Mary.
"Ma arvan, et ma peaks meie suhte osas lõplikult alla andma, ma tean, et sellest ei saa enam midagi head tulla." mul oli raske seda öelda, aga see oli karm tõde. üha enam ja enam taipasin kui kaugeks me jäänud oleme. üha enam ja enam igatsesin sidet enda ja inimese vahel, kes kahjuks pole Ethan.
Mõne aja pärast saabus Parker koos perega. Ruttasin teda uksele tervitama.
"Parker," naeratasin ja ajasin käed laiali.
"Pole ammu näinud, Lilleke.." naeratas ta ja kallistas mind.
"Ma igatsesin seda hüüdnime," naersin ja sama tegi Parker. Ka Mary tormas teda kallistama.
"Ohoh, millise teoga ma selle nüüd välja teenisin," imestas parker ja ma turtsatasin, sest mulle meenus, kuidas Mary ja Parker suve alguses just kõige paremini läbi ei saanud.
"Lollakas," naeris Mary ja eemaldus temast.
"Tere, proua ja härra Black sõnasin Parkeri vanematele."
"sinu jaoks Onu Daniel" naeris Parkeri isa ja ma liitusin temaga.
Me saatsime nad lauda jutustama. Ema hakkas toitu serveerima, kui uksele kõlas järgekordne koputus. Lippasin avama. Kaksikud seisid uksel ja Derrick tervitas mind.
"Astuge edasi, " naeratasin. Derrick astus tuppa ja Seejärel möödus minust Derek.
"Tea, et ma ei tulnud siia sinu pärast," pomises ta ja ma ohkasin.
"Ma tean, Derek.." vastasin talle ja sulgesin ukse.
YOU ARE READING
Taeva sinas
Teen Fiction"Pilvede embuses"tegevused jätkuvad soojas Austraalias, mis saab Larast ja teistest tegelastest peale Ethani lahkumist? Uued inimesed, probleemid uues koolis, uued seiklused, tunded, lõbu ja palju erinevaid emotsioone. Kas vanad sõbrad jäävad või as...
