22.Peatükk

923 126 2
                                    

Ethan viis mu peale sööki kooli, nagu ta lubanud oli, olin talle selle eest väga tänulik. Ma olin niigi maha jäänud ja see veel puudus, et õpetaja mu vanematele helistaks. Ema oli mulle niigi kümneid vastamata kõnesid jätnud. Kui tagasi helistasin sain kõigepealt mure ja viha ohvriks, sest ma polnud ööseks koju läinud.
Remondi olin ka viimaste nädalate jooksul pooleli jätnud. Lubasin, et aitan emal keldrikorrust koristada ja värvida sel ajal, kui isa tööl on, kuid seda lubadust polnud ma pidada suutnud.
Ma igatsesin kohutavalt vanu aegu, mul tekkis jube tahtmine Lucasega skaipida, Parkerile helistada või kasvõi Mariega skype teel õppida, nagu esimestel koolinädalatel, kuid ma sain aru, tal oli kiire ja veelenam pidi ta oma lõputööle keskenduma, et sellega ühele poole saada. Isegi Maryga olin peale Derricki ja Dereki siia kolimist kaugeks jäänud. Derek.. mul on temast kahju, ma kahetsen, et temaga üldse kohtingule läksin ja talle lootust andsin.
Kõik on alati nii keeruline. Mulle vahel tundub, et Ethani ja minu suhtel on alati mingi ületamatu, nähtamatu sein ees. See lihtsalt ei liigu edasi ja kui liigubki, siis meie kannatuste arvelt. Vahel tunnen end nagu viimne lipakas. Kuigi ma ju mõistan ise, et see pole nii. Ühel hetkel on mu tunded Ethani vastu nii soojad kuid samas.. me oleme lahku kasvanud. Ma tajun pinget meie vahel ja Ethani armukadedus teeb selle veel raskemaks. Ma olen praegu nii segaduses.
Ma istusin kooli põrandal, kui Derek minust möödus, ma tõusin kiirelt püsti ja tormasin talle järele.

"Derek!" Hüüdsin ja ta keeras end silmi pööritades ümber.

"Jah?"

"Kas äkki tuleksid minuga raamatukokku, kus saaksime rahus rääkida?" Hammustasin huulde.

"Miks, kas meil on millestki rääkida?" Küsis ta.

"Ma tahan olla su sõber, ära käitu nii."

"Ma ei saa olla vaid sõber tüdrukuga, kelle vastu mul on tunded." Ohkas ta ja kõndis eemale.

"Derek, oota!" Püüdsin teda peatada, kuid ta tõstis käe, andmaks mulle märku, et ma lõpetaks. Ohkasin sügavalt ja vajusin vastu selga.

"Sa oled ikka selline lits, suudled üht, paned teist, kohutav," naeris Carlos ja möödus minust irvel näoga, ma üritasin selle solvangu alla neelata, kuid ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida.

"Sa ei saaks isegi litsi kätte.." sisistasin, mille peale ta ümber pööras ja mulle näkku irvitas.

"Ma saan alati selle, mida ma tahan." Muigas ta ja kadus nurga taha.

"Ugh" ohkasin endamisi.

"Mis sa siin mossitad?" Küsis Mary ja ulatas mulle käe.

"Ah ei midagi," võtsin ta käest ja ta aitas mu püsti.

"Kus sa olid, ma helistasin, nagu pöörane.."

"Ethani juures, meil on nii palju rääkida.."

"Ja mul on sulle ka palju rääkida," naeratas ta ja vastasin talle samaga.

"Mul hakkab praegu kunstiajalugu." Sõnas Mary.

"Ja mul ajaloo loeng, aga saame kell 7 minu pool kokku." Naeratasin.

"Olgu, kell seitse, nagu tavaliselt, ulmekas või õudukas, eks?" Naeratas ta.

"Õudukas." Naersin.

"Joogid, söögid minu poolt," ta tegi mulle silma ja tormas klassi poole, sama tegin ka mina.

Ma olin koolipäeva jooksul saanud paar kõne Ethanilt, kuid neid olin ma ignoreerinud. Ma ei kannata ta pidevat armukadedust ja viha ning masendushooge. Kõik on nii nagu varem, minust oli naiivne midagi muud arvata. Ma armastan teda, aga teda on nii raske armastada, kui meie vaheline usaldus on siiani nii õrn.
Ma astusin tuppa ja viskasin koti maha. Ema astus esikusse ja pani käe kõhule.

"Kus sa olid?" Küsis ta.

"Koolis." Ohkasin.

"Kus sa öösel olid?" Ema tundus närviline ja see veel puudus. Olin kindel, et saan peapesu osaliseks, kuigi lootsin viimase hetkeni vastupidist.

"Ma ööbisin Ethani juures.." ohkasin.

"Ethan? Et ta on siis tagasi?" Kergitas ema kulmu.

"Juba kaks nädalat."

"Tore, te kõik oletegi nii lahku kasvanud, Maryt näen ka siin nii vähe.."

"Ma igatsen nii väga Londonit ja Lucast." Ohkasin ja valasin endale mahla.

"Ära hakka, sa tead, et me jääme siia. Pealegi isal ja Danielil läheb äri nüüd palju paremini, eriti veel peale seda kui Parker sinna firmasse kolmandaks osanikuks läks." Naeratas ema.

"Parker, ta siis töötab nüüd isa firmas?" Küsisin. Niipea, kui Ethan tagasi tuli, oli Parker täiskiirusel mu elust kadunud.

"Ja, Danielil on nii tubli poeg, ma kutsusin nende pere meile täna õhtusöögile." Naeratas ema.

"Oh, see on nii tore, ma polegi Parkerit pea kuu näinud ja veel vähem rääkinud," naeratasin.

"Ta oleks sulle ideaalne." Naeratas ema.

"Lõpeta, emps.." ohkasin ja ema naeris. "Muidu, ma kutsusin Mary seitsmeks meile, kas ta võib meiega liituda?"

"Ja, muidugi," naeratas ema.

"Ja kas ma saan sind kuidagi aidata?" Küsisin.

"Ohoh, millest selline hea tütre mäng, üle pika aja."

"Ma olen lihtsalt aru saanud, et ma olen teid alt vedanud ja teiega nii vähe aega veetnud ja ma tahan seda muuta." Naeratasin.

"Tütreke, õpi sa kõik asjad ära ja hiljem vaatame.."

"Jah," naeratasin ja kallistasin ema, kui tundsin kerget põtsu.

"Meie väiksele Amberile ka meeldib see idee," itsitas ema ja paitas oma kõhtu.

"Etsiis Amber? " naeratasin.

"Amber- Angel" muigas ema.

"Minu Abby" naersin ja kallistasin uuesti ema.

Taeva sinasWhere stories live. Discover now