Kallis Daniel

15. Lubadused

    Kärsitult teen Danieli auto ümber juba mitmendat tiiru. See on esimene kord, kus ta mu kõne kinni paneb ja isegi sõnumile ei vasta. Ryan küll on maininud mulle vahejuhtumist Gabbega, kuid ma ei taha sellegipoolest uskuda, et nad koos kuskil on. Sisestan endale, et Danielil on hädaolukord tualetis. Teisalt ei saa ma kuidagi keelata tal Gabbega rääkida. Mu ainus soov on, et mu sõbrad kes minutite eest ära on sõitnud, oleksid endiselt siin. 

Iga kord kui kooliuks avaneb, viin ma pilgu tulijate poole, lootes et üks neist on Daniel. Siiani asjatult. Avan autoukse ning istun juhiistmele, toetades pea roolile. "Me oleme sunnitud kohviku sulgema. Meie siirad vabandused." kõlab kohvikujuhataja lause mu peas. Ta oli mulle tunni aja eest helistanud ja teavitas mind halbade uudistega. Nii palju minu ettekandja tööst suvel. Mu lootused purustati nii lihtsalt. Vanadekodus töötamisega ei teeni ma piisavalt, võttes arvesse, et sinna vajatakse mind vaid paar tundi nädalas. Ma pean leidma uue koha ja selleks vajan ma oma ema abi. Ma pean saama kuskilt raha, mida mul ülikoolis vaja läheb. 

  "Hei," kõlab vaikne tervitus kõrvalistmelt. Tõstan pea ning viin pilgu Danielile, kes mind säravate silmadega jälgib. "Kõik korras?" küsib ta märgates ilmselt mu mureliku nägu ja toetab end käsitoele.

"Enam-vähem," annan talle mitte midagi ütleva vastuse. Pööritan silmi kui taipan, et ta ei kavatse mu vaatamist lõpetada enne korraliku vastuse saamist. Pilgu oma kätele viies lisan: "Mulle helistati enne kohvikust ja öeldi, et see pannakse kinni. Seega on mul vaja leida uus töö, kus ka õiglaselt tasutakse,"

Viin pilgu taas Danielile, kelle pilk on kinnitatud läbi esiklaasi. See jätab mulle mulje, et ta ei kuulnud midagi, mida ma rääkisin. Viin pilgu läbi esiklaasi ning üritan leida Danieli tähelepanu tõmbaja.

Muidugi, Gabbe!

Ohkan valjult, üritades Danieli tähelepanu endale tagasi saada. Kui see aga ei õnnestu, väljun ma autost ja käitun nagu 12-aastane puberteedieas olev tüdruk. Seisan mehe vaatevälja ette, sundides ta sellega autost väljuma. Ta kõnnib minuni ja paneb oma käed ümber mu piha. Mehe huulil mängleb võluv naeratus.

"Sa ei pea muretsema oma töö ega Gabbe pärast," sõnab ta vaikselt. Daniel surub oma huuled kinnituseks mu otsaesisele ning tõmbab mind endale lähemale. Tänan teda mõtteis, et ta mul üldse olemas on. Meie suhe pole küll kaugele arenenud, kuid ma tunnen, et meid seob siiras armastus. Daniel eemaldub minust kui ta telefon helisema hakkab. Vabandades kõnnib ta paar sammu eemale ning vastab seejärel kõnele.

Ma ei kuule mida ta räägib, kuid tema kehahoiak kinnitab, et tegu pole meeldiva kõnega. Ta tatsub ühelt jalalt teisele, lüües aegajalt maas olevaid lahtiseid kive. Tema vabalt rippuv käsi tõuseb ta juukseid sasima. Viin talle veel ühe kiire pilgu, enne kui tagasi autosse istun - seekord kõrvalistmele. Daniel laseb mul vaikuses oodata paar minutit ning istub siis lõpuks samuti autosse. Minu palve peale sõidutab ta mu koju, kust ma luban talle hiljem helistada. 

Me olime päeval Victoriaga teinud õhtuks plaanid. Kuna tüdruku maja on kolm päeva üksi kodus, siis otsustasime Ryani ja Danieli sinna viia. Neile kulub üks rahulik õhtu ära. 

       Otsin kapist üles suure spordikoti, kuhu panen korralikult dvd-plaadid, mille vahel poisid õhtul valida saavad. Surun koti teise otsa vahetusriided ja hügieenitarbed ning kõige lõpuks ka pudeli punast veini. Tõmban kotiluku kinni ning asetan selle ukse kõrvale maha, suundudes tagasi voodi juurde. Silitan sõrmedega õrnalt üle väikese kingikarbi, huulile ilmumas naeratus. 

Ma ei suuda ära oodata, mil selle Danielile saan anda. Ma loodan, et see talle meeldib ja ootan ärevusega tema reaktsiooni. 

Viin viimase pilgu peeglisse ning värvin huuled õrnroosa pulgaga üle. Tõmban koti õlale, haaran kingikarbi ja suundun alla. Kell näitab kõigest 6:30 õhtul, kuid tundub et ema on päeva juba lõpetanud ja magama läinud.