Kallis Daniel

7. Õnnelikud ülestunnistused

Häbelikult tõmbun Danielist eemale, tundes end liiga pealetükkivana. Seda võib eeldada ka tema imestunud näoilmest. Võib-olla on see miskit head, võib-olla midagi mida ma sisimas kardan kõige rohkem. Tundes end lakkamatult punastamas, keeran end taas minekule, taibates peagi, et mu suund on vale. Mitte, et mul niigi häbi poleks. Vaikuses järgnen Danielile, leides end kõndimas veel aeglasemalt kui siia tulnud olime.  

 Lootus rahulikult majja tagasi jõuda kustub peagi. Märjad piisad, mis mu näole langevad, sunnivad mind taevasse vaatama. Tõstan käed, mis on paari sekundiga märjad. Sadu tugevneb kiiresti ja mets kajab vihma tekitatud sahinast. Daniel ulatab mulle käe, millest kahtlemata kinni haaran ning me alustame jooksmist. 

Tuppa jõudes olen ma läbimärg ning kisun dressipluusi seljast, jättes selle koridori rippuma. Danieli järel suundun kaminatuppa ning me kuivame seal vaikuses. Ainus mida ma kuulen, on meie ühine hingamine.

Poole tunni möödudes olen ma parajalt kuivanud. Tõusen diivanilt, teavitades Danieli, et mul on aeg koju minna. Minu järel väljub ta majast. Paduvihm on järgi jäänud, alles on jäänud vaid õrn tibutamine. Me peatume isa auto juures, meie vahele laskumas vaikus. 

Daniel astub sammu mulle lähemale, haarates kinni mu põsest. Toetan pea õrnalt ta käele, nautides soojust mis ta käest eraldub. Vabalt rippuva käega tõmbab ta mu enda vastu, sulgedes meid eraldanud vahemiku. Ta sööb mind oma silmadega, muutes mu jalust nõrgaks. Käsi, mis oli hetk tagasi mu põsel, liigub aeglaselt mööda mu juukseid kaelale. Õrnalt tõmbab ta mind veel lähemale ja surub oma huuled minu omadele. 

Oivaline, suudan vaid mõelda kui ta end minust eemaldab,  jättes oma huulte puudutuse minu omadele. Ta muudab mind närviliseks ning sõnagi ütlemata istun ma autosse. Enne kui ukse sulgen, kuulen kuidas ta mulle head aega ütleb.  

Punetavate põskedega käivitan auto ning peagi olen tagasiteel Brooklyni. Terve sõidu püsib naeratus mu suul ning aegajalt puudutan sõrmeotstega huuli. Poolel teel otsustan sõita Victoria juurde, et rääkida talle toimunust. 

Pargin auto maja ees seisva maasturi kõrvale, haaran oma koti ning jooksen vihma eest katuse alla. Ei, ma ei koputa ega teavita oma tulekust. Ma lükkan välisukse lahti ning astun tuppa, jättes asjad koridori. Poolel teel Victoria tuppa, astub mu ette ta ema - Ann. 

  "Hei Kate, kooki?" pakub ta ning vehib äsja valminud šokolaadikoogiga mu näo ees. Ta teab, et šokolaad on mu üks nõrkus. Sügavalt sisse hingates heidan pilgu koogilt eemale. 

"Jaa, aga paari minuti pärast, eks."

  Ann naeratab mulle ning astub kõrvale, jäädes mulle järgi vaatama, kui ma mööda treppe üles jooksen. Kuulen eemalt tüdruku toast kostuvat muusikat ning löön ukse kiiruga lahti. Tüdruk võpatab ehmatusest ning ajab end mind nähes püsti. Ta võtab mu kätest ja tirib mu enda järel voodile istuma. Laskmata mul hinge tõmmata, sunnib Victoria mind koheselt rääkima. Jätan talle esialgu mainimata suudlusest, kuid ta on tähelepanelik ja teab, et midagi on veel. Oma pilguga mind põletades, paneb ta mu endale alluvalt rääkima. 

 „Ma teadsin seda! Ma t-e-a-d-s-i-n!" 

Victoria rõõm on kirjeldamatu. Ta keskleb toas ringi, hüppab voodil ja lõpuks kallistab mind. Ta nakatab mind oma hea tujuga, ajades mu naerma. Veel õnnelikumaks teeb mu teadmine, et all ootab meid suussulav kook. Haaran tüdruku käest ning tirin ta enda järel tagasi alla. 

Ann paneb parasjagu viimaseid asju kappi ning pöördub siis rõõmsalt meie poole. Tema kõrvu olid kostunud Victoria kilked. Naine pärib, mis meile nii palju rõõmu pakub ning asetab lauale koogitaldrikud. Victoria heidab mulle kiire pilgu ning avab suu. "Keegi meist läheb vist varsti mehele,"