Kallis Daniel

5. Rikutud õhtu ja ootamatu üllatus

Võtan kandikult punase viinamarja, - mille kiirelt suhu pistan - ning naudin selle värsket maitset. Ma olen snäkilaua juures seisnud vähemalt kümme pikka minutit, oodates Danielit. Viimane on läinud mulle uut jooki tooma. 

Uue joogi toomine peaks võtma aega vähem kui kaks minutit... 

 Astun koha peal ühelt jalalt teisele, haarates laualt uue viinamarja. Lasen pilgul juba lugematut korda uuesti üle saali liikuda, kuni mu kõrva kostub vali kiljatus. Tüüpiline. Jälgin teisel pool saali ringiks kujunevaid õpilasi. Nad vaatavad kõik ühte punkti, mõni neist midagi kaasa karjumas. Astun vaevu kaks sammu, kui ma kuulen kedagi karjumas nime. Cameron. 

Tõstan kleidisaba üles ning jooksen teisele poole saali. Vaid hetkega on ring suurenenud. Lükkan õpilasi enda eest minema, trügides kogu oma jõuge neist läbi. Seisatan järsult, kui mu vaatevälja ilmuvad Cameron ja Daniel. Cameron lebab maas, Daniel tema peal, valmis talle uut hoopi andma. Ta tõstab oma pilgu minule nagu seda teeb Cameron ning langetab aeglaselt oma käe, kuid ei lase maas lebavast poisist lahti. Hetke seisan seal põlastuses, mõlemat kordamööda. Tunnen paarikümne õpilase pilku endal, põletamas mu keha. 

Hingan sügavalt nina kaudu sisse ning lasen õhul suu kaudu väljuda. Sulen hetkeks silmad, kui avan oma suu, pigistades käsi rusikasse. "Ma poleks seda Sinust oodanud," Saadan viimase pilgu Danielile ning vastust ootamata surun end õpilastest läbi. 

Sammu kiirendades lähen garderoobi, kust haaran oma mantli ning väljun hoonest. Jahe õhk tekitab mulle automaatselt külmavärinaid. Tõmban mantli üle õlgade ning toetun trepi käsipuule. Uks mu taga avatakse ning see sulgub vaid sekundi jooksul. Ma ei soovi mitte midagi, lihtsalt hetke ise endale ja vaikust. 

Mu kõrvale ilmub maskuliinne kogu, kes toetab oma käe mu kõrvale. Ohkan sügavalt, kui pilgu Danielile tõstan. Ta vaatab mind, otsides sõnu. Tema sinised silmad on tuhmunud, justkui oleks ta murtud. 

"Palun, kuula mind ära," sõnab ta vaikselt. Tema rind liigub raskelt, ebaühtlases tempos. "Ma ausalt ei tunne end kõige paremini toimunu pärast," 

    "Miks?" langeb mu huulilt üks ainus küsimus. Ma ei soovi enam Kevadballil viibida; ma tahan tagasi koju. Möödub vaid hetk, kui mu mõtteis kerkib üles küsimus. Kas Daniel on tõesti samasugune - populaarne paha poiss? Kas ta teeskleb head poissi, et haavata mind nagu seda oli teinud Cameron? 

Mees ohkab raskelt ning võtab istet trepil. Ta ühendab oma käed ning hoiab pilgu vaid nendel. Ta on hoopis erinev sellest Danielist, kellega ma olin nädala aja eest tutvunud. Tema sotsiaalne; lõbus külg on vajunud sügavale peitu. Ta näitab end uuest küljest, olles haavatav ja segaduses. 

   "Üldiselt ei sekku ma teiste asjadesse," ta köhatab, puhastades oma hääle ning tõmbab endasse sõõmu värsket õhku. Istun ta kõrvale trepile ning surun käed jalgadel kokku. "Aga täna, kui ma kuulsin, kuidas ta Joshile oma plaanidest rääkis; mida ta sinuga teha plaanis. Ma sekkusin, soovides talt vastuseid. Tema soovis kaklust, öeldes vaid, et Sa kuulud talle. See oli vaid sekundi küsimus, kui me juba kättpidi teineteise kallal olime." 

"Kas sa hetkekski mõtlesid, et võibolla oleks parem, kui sa ei sekku?" küsin, viies pilgu lõpuks mehele. Ta ei liiguta, justkui oleks ta teise maailma sattunud. Nagu ta poleks mu küsimust kuulnudki. Me istume trepil, õhtupimeduses veel paar minutit, kuni Daniel end püsti ajab. Ta ulatab mulle käe, millest ma kõhklevalt kinni võtan. 

  "Ma viin su koju," Tema hääl on vaikne. Selles peitub kübeke lootust, et ma ei nõustuks ta pakkumisega. Kuid väsimus hakkab mu üle võimust võtma ning ma noogutan nõusolevalt. Panen käe ümber tema oma nagu siia tulles ning kõnnin tema juhatamisel autoni. Meie sammud muutumas üheks.