Surmaoru Lilled

2. "Kao välja!"

"Rose! Ärka üles!" karjus Patrick mulle kõrva.
"Mida?!" karjusin varsti vastu, ta oli mind viimased viis minutit raputanud.
"Me võitsime! Me võitsime!" karjus ta erutatult.
"Mille?" küsisin segaduses.
"Selle kruiisi!" karjus ta mulle näkku.
"Ahah," vastasin suvaliselt ja kavatsesin uuesti magama jääda.
"Rose!" karjus ta uuesti.
"Kao välja!" röögatasin ja ajasin ta oma toast välja. Sulgesin ukse ja istusin voodile. Vahtisin lihtsalt aknast välja. Päike paistis.
Cole, ma pean talle ütlema, et ma võitsin. Ta ei tea muidu, et ma sõidan mingiks nädalaks minema.
Võtsin telefoni ja avasin sõnumid. Mulle polnud tavapärast "Tere hommikust, kallis!" sõnumit. Imelik.
Mu toa uks avanes jälle. Ema.
"Rose, Patrick ajas lolli juttu. Me ei võitnud midagi. Me isaga ostsime eile õhtul selle kruiisi... Sinu jaoks," ütles ta. Millegipärast ma ei imestanud. Mul polnud üldse emotsioone, aga ma ei saanud aru miks minu jaoks?
"Tore," vastasin vaikselt ja istusin telefonis.
"Kas Cole on midagi kirjutanud?" küsisi ema järsku.
"Ei veel," vastasin ja lülitasin telefoni ekraani pimedaks.
"Tead, kui sul läheks nõu ja abi vaja, siis ma olen sinu jaoks alati olemas. Ja sa tead, et Alex on samuti sinu jaoks olemas." rääkis ema.
"Ah?" küsisin segaduses, kuid siis mulle meenus: me läksime lahku. Ma ei tahtnud emale välja näidata, et ma tõepoolest ei mäletanud. "Ei, ma saan ise hakkama. Päriselt," laususin ja vaatasin emale otsa. Ta kahtles veidi, kuid nõustus siis minuga ning lahkus mu toast.
Mul on tõepoolest vaja aega harjumiseks. Inimene lihtsalt kadus mu elust paugupealt.
Lülitasin telefoni uuesti sisse ja valisin Alexi numbri.
"Jaa!" kostus poisi hääl telefonist.
"Alex," vastasin vaikselt.
"Mis juhtus? Sa kõlad nagu sa oleksid rongi alla jäänud ja oleksid praegu haiglas," ütles ta närviliselt.
"Ei," vastasin. "Mina ja Cole..." hakkasin rääkima, kuid ma ei suutnud seda millegipärast välja öelda. Tundsin pisaraid silmis. "Me läksime lahku," ütlesin ma siis veidi kõvema häälega ja näperdasin teki serva.
"Jesus Christ," sosistas Alex. "Palun, ära tee endaga midagi, ma olen veerand tunni pärast seal." ütles ta ja tahtis kõne lõpetada, kuid ma peatasin ta enne.
"Alex, palun saame õues kokku, ma ei taha, et mu ema muretsema hakkaks." laususin talle.
"Okei, ma liigun juba," vastas ta. Kuulasin hetkeks tuimalt kõne lõppu kuulutavat heli ja võtsin siis telefoni kõrva äärest.
Alex on minuga esimesest klassist tuttav. Ta jõudis esimesel koolipäeval viimasena klassi ja ainuke vaba koht oli olnud minu kõrval. Ta ema saatis poisi minu kõrvale istuma. Ma olin alguses ta ema peale väga vihane, et ta poisi nii hilja kooli oli toonud. Hiljem küsis Alex minu käest pliiatsit ja ma andsin talle meelega murdunud otsaga hariliku. Ta hakkas keset tundi minuga riidlema ja klassijuhataja määras meile esimesel koolipäeval karistuse. Me pidime järgneval nädalal iga päev pärast tunde mängima mingit kalamängu, kus ühel mängijal seotakse silmad kinni ja teine peab esimest suunama, et too saaks kalad akvaariumist kätte. Tegemist oli koostöö ülesandega ja seda tahtiski õpetaja meile õpetada: koostööd. See oli meil viimastel aastatel väga hea olnud ja väga tihti täname me mõtetes meie esimest klassijuhatajat.
Kümnenda klassi lõpus klassis sai meist paar. See ei kestnud kaua, sest Alex avastas, et talle meeldivad temaga samasoolised inimesed. Meil oli suur tüli selle põhjal, kuidas ta sellest varem polnud aru saanud ja me ei suhelnud pärast seda kaks nädalat. Hiljem võtsin siiski mõistuse pähe ja andsin talle andeks. Kuidas ta oli saanud sellest teadlik olla, kui tal polnud kellegiga kogemust olnud. Olen meie sõpruse jooksul tema peale päris mitu korda vihane olnud, kuid talle lõpuks siiski andestanud; me oleme hingesugulased. Kui ühega juhtub midagi, siis juhtub ka teisega. Kui kumbki meist sureks, kaoks ka teisest mingi osake ja see inimene poleks enam kunagi endine.
Cole oli talle, kui parim sõber. Alguses oli ta mu peale kade, aga kui ta mõistis, et tema ja Cole'i vahel ei saa midagi olla, leppis ta sellega. Cole muidugi kartis algul Alexit, kuid hiljem sai ta aru, et poiss ei kujuta endast mingit ohtu.

Istusin kiigel ja märkasin eemalt kiire kõnniga lähenevat Alexit. Juuksed sassis, unine nägu peas, seljakott üle ühe õla. Ta ruttas minuni ja ma tõusin kiigelt, et teda kallistada.
"Teeme nii, et kui sa ei taha sellest rääkida, siis me ei räägi," lausus Alex, kui tema käte vahel olin.
"Luba mulle! Luba mulle, et sina jääd!" laususin ma sosinal, kuid enesekindlalt.
"Ma olen alati olnud ja olen edaspidi ka sinu kõrval!" ütles poiss ja võttis mu enda ette seisma, hoides mu õlgadest kinni ja mulle sügavalt silma vaadates. Vaatasin neid helepruune silmi. Kallistasin teda uuesti. Nii kõvasti, et kartsin nii endal kui ka temal mõne luu murda.
"Aitäh!" sõnasin ja hammustasin huulde, et mitte nutma hakata.
"Aa..." naeratasin läbi punaste silmade. "Me lähme kruiisile,"
"Mis?" naeratas Alex vastu.
"Ema ja isa... Ostsid mingisuguse kruiisi, mingi laevaga. Ma ei tea veel täpselt kust, kuhu me sõidame, aga seal oli Los Angeles sees," naeratasin ja minu kurbus oli peaaegu kadunud.
"Mind ei huvita, palju see maksab! Ma tulen kaasa!" lausus Alex kindlameelselt. "Või kui sa ei taha... Ma ei pea tulema," lisas ta kiirelt.
"Muidugi sa tuled kaasa!" kurjustasin ja kallistasin poissi kolmandat korda.

*Kaks nädalat hiljem...*

"Kus Alex on nüüd siis?" küsisin närviliselt terminali ees seistes, kohver jalge ees.
"Küll ta jõuab, ära vingu nii palju..." õiendas Patrick. Ühe kolmeteist aastase poisi kohta on temas üllatavalt palju õelust.
Müksasin venda ja märkasin eemalt lähenevat taksot, mille tagaistmel istus kutt, keda ootasin. Kõndisin kollase takso juurde. Alex astus pahurdades välja.
"See taksojuht..." tegi poiss suuri silmi ja ohkas. Muigasin.
Alex suundus pakiruumi juurde ja võttis sealt välja minimalistliku spordikoti.
"Sellega?" küsisin imestunult.
"Jah," vastas Alex enesekindlalt ja me hakkasime laeva poole jalutama.

Elevus oli terve mu keha üle võtnud, et ma suhteliselt kindlalt värisesin, kui ma oma pileti laeva sissepääsuks ühele noormehele ulatasin. Ta vaatas piletit, seejärel mulle silma, naeratas, ulatas pileti tagasi ja lausus, et minu kajut jääb siit kaks korrust kõrgemale ja siis teises koridoris. Alex ulatas samuti oma pileti talle, kuid sooja ja tervitavat naeratust ta ei näinud.
"Suht kindel, et see kutt polnud huvitatud..." lausus poiss nördinult.
"Sa ei tulnud siia lantima ju..." muigasin ja vaatasin teda altkulmu pilguga.
"Seitsekümmend viis protsenti suhetest alustatakse reisil slash puhkusel olles," lausus ta ja viskas nina taeva poole, näos kõiketeadja ilme.
"Kust see info tuli?" imestasin ja tõmbasin oma kohvri lifti.
"Minult," sõnas Alex.
Turtsatasin naerda ja viipasin peaga, et kutt liftinuppu vajutaks.

Meie kajut ei olnud väga kaugel kohast, kus asus lift ja kust algas teine koridor. Nägin kajuti numbrit 3943 millest järgmine pidi olema meie oma. Selle ees seisis mingi poiss, kes susserdas midagi meie kajutiuksega.
"Hei," hüüdsin talle, kui olime Alexiga veidi lähemale jõudnud.
Kutt pööras ennast ümber ja vaatas meile otsa.
"Sa oled vist kajutid sassi ajanud. See siin on meie oma," laususin ja toksasin uksel seisvale numbrile 3944.
"Oih, vabandust," lausus kutt häbelikult ja vaatas uuesti oma piletit. "Minu kajut on siin kõrval," ja ta naeratas astudes meie kajutist eemale.
Hetkeks oli mul aega poissi põhjalikumalt uurida. Peaaegu süsimustad juuksed, kahtlen, kas need olid loomulikult sellist värvi, rohekad silmad, millesse ma kohe uppumas olin. Ma vajan päästerõngast...
"Rose..." vehkis Alex mu näo ees käega. Ma ei kujutanud seda päästmist päris nii ette...
"Jah?" raputasin pead, punastasin ja lükkasin väikese salgu juukseid kõrva taha, samal ajal maha vaadates.
Alex vaid muigas, tõmbas kajutiukse lahti ja suunas mu sinna sisse.