Suvelaager

1

"Wow! Sa oled esimene inimene, kes Hannale vastu hakkas," lausus keegi järsku mind võpatama pannes. Minu kõrval, püsti seisis mustade juustega ja hallide silmadega umbes 17-aastane poiss. Ta oli väga...ilus? Mul kerkis küll mingisugune huvi, kuigi ma ei viitsinud kellegiga enam rääkida ja ma lihtsalt noogutasin talle ja lootsin, et ta ei ürita minuga enam rääkida. Ma vaatasin telefonist kella ja selgus, et buss peaks umbes 20 minuti pärast laagrisse saabuma. Kuidas aeg nii kiiresti läks?

Ta siiski istus minu kõrvale ja pani mu koti istmelt maha. Ma olin tegelikult isegi natukene õnnelik, et ta minu kõrvale istus, isegi kui ma seda varjata ürtasin. Ma vaatasin talle otsa.

Ta oli väga ilus. Poisile ei öelda ju ilus? Hullem oleks öelda kuum. Kuum nagu tuli? Lause näeb kahtlane nii välja. Miks ta üldse mi-

"Näeb tõesti kahtlane välja! Tänan muidu!" ütles ta ja naeratas mulle.

Shit... Ma ütlesin seda kõva häälega.

"Jah...sa ütlesid seda kõva häälega."

Kas ta loeb mu mõtteid? Äkki tal on üleloomulikud võimed. Äkki ta on mingi ingel, kes tuli mul silma peale hoidma? Ükskord kui ma tädiga inglitest raama-

"Ma tahaksin väga su tädist kuulda!" Ta ei suutnud enam naeru kinni hoida ja ta purskas naema.

Või äkki, on ta üks tavaline poiss, kes istub ühe kohmetu tüdruku kõrval, kes endale teadmata kõva häälega oma mõtteid välja pillub. Jah, see on vist see parim variant.

HILJEM

Selgus, et poisi nimi oli Brandon ja ta läheb ka sinna suvelaagrisse kuhu minagi. Ma üritasin ükskõikset nägu teha.

Kahjuks ta polnud ingel, kes tuli mulle silma peale hoidma ega kummuti kummikus kummitav kummitus. Ta oli hiljuti kaheksateist saanud ja ta on siin laagris juba nüüdseks mitu aastat järjest käinud. Ma olin vist ainuke, kes siin on esimest aastat? Järelikult teistele see laager meeldib, kui nad on tagasi tulnud. Vähemalt see hea.

"Me oleme kohe kohal!"

"Ohh, tore!"

Me hakkasime bussist väljuma, kui kurikuulus Hanna pani mulle jala ette. Ma panin silmad kinni ja olin juba valmis kukkuma, aga keegi krabas mind viimasel hetkel. See oli Brandon. Ma tänasin teda ja me hakkasime kõndima saali, kus antakse meile oma majakeste võtmed.

See koht on nii suur! Siin on suur tiik keset platsi ja mets ümbruses. Kõige parem on see, et rand on ka väga lähedal. Siin on 18-22 maja ja majadest kaugemal, parkla juures on suur maja, kus on töötajad ja söökla.

Äkki see koht polegi nii hull.

***

"Igas majas on 4 inimest. Poiste ja tüdrukute majad on eraldi. Kokku on 20 maja. 10 maja järjest on tüdrukute ja 10 maja edasi lähevad poiste majad. Igal majal on sees üks leht, kus on kirjas reeglid ja söögikordade ajad. Ujumas võib käia tiigis kui ka rannas. Edasine info on kirjas teie lehtedel majas. Minge nüüd kõik võtke Marta(umbes 40-aastane naine kes töötab siin laagris) käest oma maja võtmed ja siis võite oma asjad lahti pakkida. Ilusat suve!" rääkis üks töötajatest.

Marta hakkas hüüdma inimeste nimesid. Kui ta hüüdis minu nime, läksin ma tema juurde ja ta andis mulle mu maja võtme. Loodan, et mul on vähemalt toredad toakaaslased. See teeks siin viibimise talutavamaks.

Ma tean, et ma võin tunduda nagu ärahellitatud jõmpsikas, aga ma tõesti sooviksin üksinda olla ja ma tõesti sooviksin siit laagrist lahkuda. Ma tavaliselt ei saa kiiresti sõpru, sest ma alguses häbelik. Kui ma kohtuksin ka häbeliku inimesega, kujutan ette, et meist ei saaks kunagi sõpru.