Ta ei lähe kuhugi. Ta jääb siia. Tyler jääb siia.
Rahune, Lily, sa suudad seda.
Tyler istub ettevaatlikult voodi äärele, nagu see võiks iga kell ta raskuse tõttu kokku kukkuda.
Ta jälgib mind pilguga, millega ta pole mitte kunagi mind vaadanud. Ta silmad helgivad ja jälgivad igat mu liigutust.
,,S-sa pole veel," katkestan lause ja hingan sügavalt sisse, ,,mu nina alla määrinud, et sul õigus oli."
Ta surub enda huuled tugevalt kokku ja siis lausub:,,Mind ei huvita see." Ta tuleb püsti ja kõnnib aeglasel sammul mu kõrvale. Minu kõrval seistes asetab ta ühe käe õrnalt minu põse vastu. Ta sooja puudutuse peale tahaksin kahe käega temast kinni võtta ja mitte kunagi lahti lasta. ,,Sa üleni värised veel, Lily. Mind ei huvita hetkel mitte midagi muud kui see, et sa võimalikult kiiresti taas normaalseks saaksid. Lilyks, keda ma tean. Kõige hullem on see, et mul pole kellegi peale vihane olla. See polnud kellegi süü. Kui ma kuulsin, et äike... "
Ta ei lõpetanud seda lauset. Ta pühkis silma nurgast mu pisara.
Tyler istub mu kõrvale voodile maha.
Ma tean, et ma olen hale. Uskuge mind, ma tean. Mulle ei meeldi hale olla. Mulle ei meeldi selline olla, eriti teiste ees, eriti... tema ees.
Ma lihtsalt tunnen, et mul pole jõudu alles, et teeselda. Ükskoik, kui palju ma seda teha tahaks. Ma pean olema tugev.
Ma vaatan Tyleri tumedaid juukseid, mille osad salgud lohakalt ta silmade ette on kukkunud. Ma vaatan ta tumedaid süngeid silmi, mis praegu nii soojad ja sõbralikud tunduvad. Ta teravaid näojooni ja täidlaseid huuli. Jumal, miks ta nii ilus on.
,,Mis vahid?'' küsib ta järsult ja kergitab natuke ühte kulmu. Seda perfektset kulmu.
Ma tunnen, kuidas mu põsed punaseks lähevad. Kurat, ma jäin talle vahele. Ma olin nagu mingi loitsu all, ma ei suutnud pilku tema pealt ära võtta. Ega midagi öelda.
Ma vaatan talle otse silma. Mu kõhtu tulevad liblikad. Väga palju neid. Miks ta pilk nii intensiivne peab olema? See teeb mu veel rohkem kohmakamaks, kui ma olen.
,,Otsustatud. Sa oled haige. Sõnad ka ei tule suust välja,'' Tyler lehvitab kummalise pilguga minu silmade ees kätt. Mida kuradit ta teeb?
Ma pööritan silmi.
,,Oh! Silmad on korras.''
Tyler tuleb mulle lähemale. Väga lähedale. Ma tunnen ta lõhna, mis mulle nii väga meeldib. Ta vaatab sügavale silma sisse ja küsib:,,Kas su suu on ka korras?''
Mu silmad suurenevad, kui saan aru, mida ta mõtleb.
,,Katseta.''
Tyleri silmad muutuvad. Ta pilk muutub. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga veel intensiivsemaks. Ta asetab enda käe mu reie peale, kallutab ennast ettepoole ja paneb õrnalt enda huuled minu omade vastu. Ta-
Tõmbab pea ära. Ta on ehmunud näoga. Ugh. I swear to god, kui ta jälle kahetseb, siis-
,,Su huuled on nii külmad, '' seletab Tyler mu segaduses näo peale. Ta tõuseb püsti ja kõnnib voodist eemale. ,,Ükskõik kui palju ma oleks tahtnud jätkata ja usu, ma tahtsin, ma lihtsalt ei saanud, sest mul oleks keel nagu vastu jääpurikat kinni külmunud.''
Ma punastan.
See on kindlasti parem põhjendus, kui kahetsus. Ma naeratan ja vangutan pead. Mul läheb järsku pilt üleni mustaks. Ma kraban enda pea pealt ära... Tyleri särgi.
Ma vaatan talle otsa. Tyler on kapi juures.
,,Sa võid ka muidugi tagasi enda majja minna, aga siin on veel üks variant. Üks on kindel, ma ei lase sul enam enda vettinud külmades riietes passida. ''
Ta särk lõhnab nagu tema. Mitte, et ma vinguks. See on kõige tavalisem valge särk ja ma panen selle voodile.
Ma hakkan enda praegust särki üles tõmbama, aga peatan viimasel hetkel. Tyler on selle lühikese ajaga selja keeranud ja hoiab kätt silmade ees.
,,Issand, naine, pea hoogu. Ma olen alles üks väike süütu poisike,'' ütleb ta tuliselt ja ma purskan naerma. Ma võtan voodilt särgi ja kõnnin Tyleri selja taha.
,,Ma tegin ainult nalja, taun. Süütu ja väike sa ütlesid? Lubage naerda.'' Tyler pöörab ennast ümber ja paneb, minu üllatuseks, enda käed mu piha ümber.
,,Kellelgi on naljatuju tagasi tulnud,'' ütleb ta ja ma tajun ta häälest mängulisust. Ta pole selline, kes naerataks. Ma tunnen ta hääle järgi ta tujud juba ära. Ma olen nagu päriselt uhke. Ma ei usu, et seda paljud teha suudavad. Ma tunnen ennast... erilisena. Tyler on suletud raamat, kes ei näita kunagi emotsioone.
Ma hakkasin juba midagi ütlema, kui avanes uks. Me mõlemad pöörasime pead tulija poole. Tyler võttis kohe käed mu piha ümbert ära.
Isabella. Uksel oli Tyleri eks. Ta vaatas meid mõlemaid, suu natuke lahti. Tyler ei öelnud midagi. Ma ei saanud ta näoilmest aru, ta pilk ei reetnud midagi.
,,Aa, sina. Vabandust,'' ütleb Isabella ja tõmbab ukse kinni. Ma vaatan kohe Tylerile otsa.
,,Mis see oli?'' küsin Tylerilt. Ta ei vasta mulle. Väga huvitav. Kas see ongi normaalne? Ta isegi ei koputanud. Ja Tyler võttis kohe enda käed mu ümbert ära. Veel huvitavam. Sellele mõeldes saan natuke haiget. Nad kindlalt... nende vahel on kindlalt veel midagi. Ja Tyler tahtis minuga suudelda? Kas see 'külmunud huuled' oli tõesti ainult ettekääne?
Kas nüüd on õige aeg enda majja minna ja kõik üle (ja hullemaks) mõelda? Jep.
,,Okei. Ära vasta siis.'' Ma voldin ta särgi kokku ja panen selle ta kappi. Tyler jälgib iga mu liigutust. Kui ma hakkan ukse poole kõndima, teeb ta lõpuks suu lahti:,,Kuhu sa lähed? Mida sa teed?''
See on nii imelik, kuidas olukord nii kiiresti muutus. Üks hetk seisame lähestikku, tema käed minu ümber ja nüüd ma tunnen ennast petetuna. Me pole isegi koos.
Ma ei suuda vaikida, mult purskavad need sõnad suust välja:,,Ma ei taha su teine variant olla!''
Väike paus. Ta mõtleb. Ma hoian hinge kinni.
Ja nüüd. Nüüd ma kuulen seda naeru. Tyler naerab südamest. Nii südamest ja nii kõvasti, et mu ihukarvad tõusevad püsti.
Ma panen käed rinnale risti ja vaatan Tylerile tõsiselt otsa. See pole ka nüüd nii naljakas.
,,Kes nüüd mossupossu on?'' küsib Tyler ja kõnnib minu ette. Kui ta mind puudutada üritab, astun ma sammu tagasi. Tyler irvitab. Ta naudib seda liiga palju.
,,Mul on õigus olla! Ma oleks peaaegu su lõksu langenud.'' Ma teen suu lahti ja vaatan korra kõrvale. ,,Ma tean! Te olete friends with benefits.''
Ja hakkab uuesti pihta. Naermine. Ta kummardab ette ja hoiab enda kõhust kinni, ühe käega toetades ennast kapi vastu.
,,KULD. Lily, sa tõesti oled haige vist. Sa pole mingi teine variant. Mul pole Isabellaga midagi. Me pole isegi sõbrad. Ma tean, mis haigus sul on. Selle nimi on armukadedus,'' lausub ta ja vaatab säravate silmadega mulle otsa. Miks ta alles siis oma emotsiooni näitab, kui ta minu üle naerab. Kuigi ma tunnistan, ma tunnen kergendust. Ma pole ta teine valik.
,,Selle nimi pole armukadedus. Selle nimi on 'mind on varem petetud.''
Tyleri pilk läheb korraks tõsisemaks. Siis ta naeratab. Ta kõnnib aeglasel sammul minu ette, paneb käed rinnale risti ja küsib siis kulmukortsutusega:,,Kas me oleme suhtes siis või?''
Oiei. I fucked up. Muidugi me pole suhtes. Mul läks lihtsalt meelest, et... Jah, tal on õigus. Me pole suhtes. Me pole poiss ja tüdruk. Mind ei peaks kottima ta teised suhted.
,,Ma vihkan sind, tead seda?'' küsin talt ja naeratan nüüd isegi.
,,Sina, Lily Lepik, oled liiga hea inimene, et kedagi vihata. Ma arvan, et sa tead seda ise ka. "
Ma istun voodile. ,,Sa ütled, nagu see oleks halb asi."
Ta ei vasta mulle. Ta mõtleb. Natukese aja pärast kuulen ta madalat häält küsimas:,,Kes sind pettis?"
Ma ei vaata talla otsa, aga ma tunnen ta pilku enda peal.
Mu suu vajub natuke lahti. Kas ta ei teagi...? Et mina ja Daniel... Kuidas see võimalik on? Ma ei taha talle vastata. Mulle ei meeldi, kuidas ta küsis seda.
,,Miks te Isabellaga lahku läksite?" pommitan ma vastu. Tal surub huuled kriipsuks kokku.
,,Miks sa uurid, kui sa vastust juba tead?" küsib ta vastu. Tema kehakeelest on aru saada, et talle ei meeldinud see küsimus. Üldse.
Tüdrukud tõepoolest rääkisid, et Isabella pettis Tylerit. Aga Tyler ju seda ei teadnud.
,,Igal lool on kaks poolt."
Ma ei julge enam uurida. Mulle tundub, et ta kaugeneb minust iga küsimusega. Kui ma liiga palju uurin, sulgub ta täiesti. See on nii nõme. Ma pean kogu aeg mõtlema, mida ma öelda võin või mitte.
,,Igal inimesel on kaks poolt," lausub ta mulle vastu ja kõnnib vaateväljast minema.
Meeleolu on nüüd nii teistsugune. Nagu oleks mingi must kass me vahelt läbi jooksnud. Mõelda vaid, et enne me peaaegu suudlesime.
,,Igal padjal on kaks poolt. Mulle meeldib külmem," ütlen ma talle lootes õhkkonda paremaks teha ja viskan teda padjaga. Ta pöörab aeglaselt ümber. Ma oletan, et ta viskab mind padjaga ja ma kaitsen enda pead kätega.
,,Kas me vaktsineerime teda või mitte?" küsib Tyler ning ma võtan käed silmade eest ära. Ta silitab enda kõhtu. Tyler pani padja hoopis enda särgi alla ja nüüd on padurase.
Ma purskan naerma. Seda ma ei oodanud.
,,Sa oled nii lollakas vahepeal," ütlen talle naermise ajal ja viskan teda teise padjaga.
Ta kiljatab tüdrukulikult ja haarab enda 'kõhust' kinni:,, Ära peksa me beebit!"
Mu sinised silmad lähevad üllatusest suureks ja ma küsin kulmukortsutusega:,,Me? See on meie beebi?"
Tyler võtab padja ära:,,Ei. Ma otsustasin ümber. Me oleme liiga noored lasteks."
Ma hakkan uuesti naerma. Ta on nii teistsugune praegu. Mulle meeldib. Ta on vabam.
Ma kujutan Tylerit ette lapsevanemana. Ta oleks täpselt see isa, kes enda tütre kuttide järel püssiga käiks.
Õues käib välgusähvatus. Ma vaatan kiiresti Tylerile poole, kes parasjagu patju kokku korjab.
,,Nägid seda?" küsin Tylerilt. Ta pöörab aeglaselt pea minu poole ja vaatab mind segaduses pilguga.
Minu ehmunud nägu nähes küsib ta:,,Mis juhtus, Lily?"
Tema eest vastab müristamine. Mu süda hakkab jälle kloppima. Jälle äike?! Ei...
,,See on kaugel, Lily."
Ma hüppan püsti ja lähen kerin aknale ruloo ette, käed värisedes. Ma vaatan Tylerile nii kiiresti otsa, et mu kael saab haiget.
,,Kas ma võin täna siia jääda?" küsin ma viivitamata. Tyleri tõstab natuke kulmi.
Palun luba.
Ta tundub segaduses olevat. Ta kindlasti mõtleb praegu, kuidas mulle ei öelda.
Mõte enda majja tagasi minemast ja tüdrukutega ööbimisest tundub õudne. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi tüdrukute vastu, aga Tyleriga on teistsugune. Turvaline. Kindel. See tunne, kui ta mind enda käte vahele võttis... Ma tundsin nagu ma oleks maailma kõige turvalisemas kohas. Nagu miski ei saa mulle liiga teha.
Tyler vaatab mõtlikult kella, paneb käed puusa ja lausub siis pärast väikest pausi:,,Jää."
Vaadates tema ebatavalist käitumist tahaksin ma viisakuse pärast ta otsuse üle küsida ja teada saada, miks ta nii kõhklev on. Aga hirm on viisakusest suurem. Ma ei julge üle küsida, sest äkki ta muudab meelt.
Müristab uuesti ja ma kiirustan toa keskele, Tyleri ette. Tahaks tema olla praegu. Mitte karta.
,,Kas sa tahad duši all ka käia? Mul sulle hambaharja pole anda, aga sa võid kasutada suuloputusvett."
Ma naeratan ja lausun:,,Sa oled nii tore." Ma torgin korraks enda sõrmega ta kõhtu. Ouch. ,,Sa tõesti hakkad pehmeks minema."
Tyleri näoilme muutub ja ta paneb käed risti. Ta on täiesti teisel arvamusel.
,,Ei."
,,Mis sul särgi all on üldse? Sõrme murrab ära."
Tyler vaatab mind tuimalt ja ütleb:,,Neid kutsutakse lihasteks."
Mu nägu hakkab õhetama.
,,Ei olegi nii pehme enam, või kuidas?"
Mul on piinlik ja ma jooksen kiiresti vannituppa. Lukustan ukse.
Wow.
Tyleri vannituba näeb nii fancy välja. Nagu hotellis. Vaatan ennast kuldsete äärtega kaunistatud vannitoa peeglist ja mu suu valjub lahti. Ma näen lihtsalt õudne välja. Ma ei sobi mitte kuidagi siia vannituppa.
Kas ma olengi kogu aeg selline või on täna halb päev?
Kraanikausi kõrval märkan ma hambaharja, hambapastat ja suuloputusvett, mida Tyler mainis. Ma loputan enda õrnalt värisevate kätega suu ära ja kohe on värskem tunne.
Blin. Mul pole uneriideid.
,,Eee... Tyler? Pane silmad kinni."
Ma astun aluspesus ettevaatlikult vannitoast välja, enda niisked riided käes. Tyler on voodis, minu poole seljaga. Ma kõnnin ta kapi ette ja otsin sealt seda sama suuremat valget pluusi, mida ta enne mulle pakkus.
,,Otsid midagi?" küsib madal hääl ja ma pööran järsku ümber. Tyler on minu poole näoga, valge särk käes.
Ma pole kunagi nii palju punastanud.
,,Ma ütlesin, et sa ei piiluks!" hõikan ma talle ja üritan kuidagi enda keha varjata.
Tyler viskab mulle särgi ja ütleb, irve näol:,,Sa ei öelnud palun."
Hirm on hetkel palju väiksem kui piinlikkus.
Ma panen kiiresti särgi selga, mis katab mu keha ja ütlen üleni punase näoga Tylerile:,,Tont! Ma ei usalda sind enam!"
Käib siiani kõige valjum müristus ja ma jooksen meeletult peksva südamega Tyleri külje alla. Kui me poleks praegu teki peal, siis ma tõmbaks selle ülenisti endale peale ja passiks seal paar päeva.
,,Mulle tundub teistmoodi," lausub Tyler mu öeldu peale ning paneb oma kaks tugevat kätt mõlemale poole mu keha. Ma pole ammu äikse ajal ennast nii turvalisena tundnud.
Mulle tundub ka teistmoodi.
Me pead on nii lähestikku. Kas ta kuuleb mu südame kiiret tuksumist? Kui ma vaatan talle otsa, näen Tyleri suul naeratust.
Ta suudleb mind.
***
7 päeva! Mitte 7 kuud ega aastat! Uus rekord? Kui vigu näete siis kirjake julgelt :) :) :)
Loveuall❤️