Ta ei rääkinud oma eksist enam midagi. Ainult, et ta nimi on Isabella ja ta ei taha sellest rääkida, ning muidugi, et ma ei topiks oma nina teiste asjadesse.
Mida muud ma oleksin pidanud ootama? Ma tean, et jutt käib Tylerist, aga mul oli ikkagi pisikene lootus, et Tyler avab ennast või vähemalt ei torma enam minema. Ta pani enne filmi lõppu jooksu.
Miks see nii raske peab olema? Miks ta peab selle nii raskeks tegema?
Pärast filmi tulime Ashleyga majja, Lola ja Lucy asukoha kohta ei tea ma midagi.
,,Oli ju lahe? Mulle meeldis see osa kõige rohkem, kui sa seal taga karjuma hakkasid. Ma usun, et kõigile meeldis," seletab Ash vannitoas meiki maha võttes ja ma näitan talle keelt.
,,Ma arvan, et kõigi jaoks oleks parem, kui me selle unustaks," ütlen Ashile. Ta jääb korraks vaikselt paigale ja siis vaatab minu poole.
,,Kuulsid? Keegi koputas?" küsib ta ning ma vaatan talle segaduses otsa ja kõnnin ukseni.
Tõepoolest, keegi koputas. Daniel. Ta seisab mureliku pilguga ukse taga.
,,Mis toimub?" küsin temalt ettevaatlikult.
Ta hakkab nii kiiresti rääkima, et ma algul ei saa arugi, mis toimub.
,,Ma muidu ei tuleks siia, sest ausalt, ma ei hooli sellest tüübist üldse, aga ta tundub üpris hädas olevat ja ma tean, et te veedate viimasel ajal palju aega koos ning mulle tundub, et sina suudad siin ainult midagi teha."
,,Ah? Ütle mulle, mis toimub!" lausun talle juba valjemini ning tõsisemalt.
Mulle ei meeldi teadmatuses olla. Üldse.
,,Tule," ütleb ta mulle ja ma ei raiska hetkegi, ma olen uksest kohe väljas.
,,Sa oleksid võinud midagi ikka jalga ka panna," ütleb Daniel vaikselt, nagu ta kahtleks oma öeldus.
,,Hilja."
Ja mida lähemale me hakkame lõkkeplatsile jõudma, seda rohkem hakkan ma aru saama, mis toimub.
Täiesti maani täis Tyler.
Ma arvan, et ma tunnen alkoholihaisu siiani. Ta koperdab seal ja iga paari sammu tagant kukub maha. Tyler, mida sa endaga teinud oled?
Ma olen kurb. Mures. Eriti olen ma vihane, sest ma aiman, kelle pärast ta selline on.
,,KURAT KÜLL, MA ÜTLESIN, ET SA TEMAST EEMALE HOIAKSID!" karjub Tyler Danielile ja ma võpatan. Ta tirib mu järsku Danieli kõrvalt ära. Mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi, mis praegu toimub.
Ma vaatan vihasele Tylerile otsa ja ütlen talle vaikselt:,,Ära tee äkilisi liigutusi, mulle ei meeldi see. Sa pead rahunema."
Tyler ei tundu vähem vihane ega ta ei tundu ka rahulikum. Ma ütlen ausalt, see teeb ka mind rahutuks. Tyler ei teeks mulle midagi, eks?
,,Ma ei sssssaa olla rahulik, kui see tont mulle seal otsa vaatab. Kao ära. Mul sssuva kuhu, lihtsalt kao," ütleb ta Danielile, seekord õnneks vaiksemalt.
Daniel vaatab mulle otsa ja ma noogutan talle. Ma loodan, et ma teen õigeid otsuseid. Daniel lahkub.
Tyler loob kontakti maapinnaga ja prantsatab jälle maha.
,,Tule, tule. Me peame magama. Tule, tule. Tule, me peame magama, tule tule, me peame-"
,,Magama, ma tean. Tyler, pigem mitte siin. Lähme sisse." ütlen talle vaikselt ja ta hakkab kiiresti pead raputama.
,,Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei. Ma ei kõnni. Ma ei saa, ma ei oska," seletab ta mulle kurvalt ja ma tahaksin nutta. See pole Tyler, keda ma tean. Ma ei taha, et ta selline oleks. See pole temalik.
,,Tule, ma aitan sind. Proovime kõndida," ütlen talle ja ta noogutab, ise oma jalgu vaadates. Ta tundub kurb. Ma tahaksin nii väga teda lähemalt uurida, talle otsa vaadata, aga ta väldib seda. Tahtlikult.
Ta võtab oma tossud jalast ja ma olen valmis temaga pahandama hakkama, nagu väikse lapsega, kui ta ulatab need mulle.
,,Ma ei-
,,Lihtsalt vvõta kurat võtaks.''
Ma panen need ettevaatlikult jalga ja tunnistan üles, nendes on jalad palju soojemad.
Kui ma ta kuidagi paari minuti pärast jalgadele kõndima saan, ma ei tea isegi, kas seda saab kõndimiseks nimetada, pigem koperdamiseks, siis me jõuame varsti tema ukse ette. Ma proovin ust lahti teha, kuid see on lukus.
,,Kus su võti on?'' küsin temalt ja ta ei ütle mulle midagi. Tore. Ma ei tunne enam isegi alkoholilõhna, sest ma olen sellega juba ära harjunud.
Kuskil peab tal see võti ikka olema. Mulle jääb silma tasku ta särgil. Dressikas, mis tal filmi ajal kaasas oli, on kadunud. Ma panen möödaminnes selle käe sinna taskusse ja ohkan, kui seal on tühjus. Jäävad üle püksid. Jumal tänatud, et Tyler purjus on ja tõenäoliselt ta ei mäleta homme enam midagi, seal hulgas seda, et ma hakkan kohe tema püksitaskuid läbi katsuma.
Paremast püksitaskust leian ma võtme ja keeran ukse lahti. Ma aitan Tyleril voodini kõndida ja ta heidab ennast sinna pikali maha. Ma istun toolile.
Kui enne tundus ta agressiivne ja vihane, siis enam mitte. Nüüd on ta ainult vaikne ja... kurb. Kui tal poleks seda alkoholihaisu ja ta räägiks natukene selgemalt, siis ma enam ei saakski aru, et ta purjus on.
,,Vaata kui imelik, natukene aega tagasi valvasin mina sind kullipilguga, nüüd on vastupidi.''
Ma naeratan ja küsin: ,,Kullipilguga?''
,,Jah. Ssssul olid need hiiglaslikud kontsad.''
Natukese aja pärast rikub ta uuesti vaikuse.
,,Naera.'' ütleb ta mulle.
,,Ah?''
,,Mulle meeldib kuidas sa naerad. See on umbes nagu... HAHAHAHIHIHAHA. Ja ssaaa..... nii tihti... tihti naerad vastamise asemel. Ssssu naer on naljakas. ''
Ma punastan. Ma ei tea, kas see on hea asi või mitte.
,,On nii palju asju, mis mulle sinu juures ei meeldi, aga su naer on norm.'' ütleb Tyler, silmad kinni. Ja praegu ma saan aru, et ta pole kaine. Sest kaine Tyler poleks seda iialgi ausalt välja öelnud.
,,Mis asjad? Räägi!''
,,Mulle ei meeldi, et sssa nii kuradima kohmakas oled. Sssee häirib mind väga. Ma ei usaldaks sssu...sulle kunagi me last kätte.''
Mu suu vajub lahti ja mu põsed lähevad punaseks. Kas ta mõtleb siis sellistele asjadele, kui ta purjus on? Ooi, kui kaine Tyler teda näeks.
,,Ja ma vihkan vihkan vihkan kui sa palju naeratad. Seda teed sa kogu aeg. See häirib mind ka väga. Kõige rohkem, '' seletab Tyler edasi ja teeb nüüd silmad lahti. Ta ootab minu vastust.
,,Miks?'' Las ma naeratan, mis see tema asi on.
,,Sest ma ju näen, et su naeratused on võltsid, Lily.''
Ma ei ütle midagi.
Tyler alustab uuesti:,, Mulle ei meeldi, et sa näed välja nii süütu, ingellik. Ma tahaksin sssind siis nii väga usaldada ja... ma tahaksin ssssinuga... ''
Ta jääb vaikseks. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks selle lause lõpetanud.
,,Isabella oli ka nii ssssüütu ja ingellik. Hahahaha.''
Ta naerab ja ma tunnen, kuidas ta naerust õhkub viha... ja rõvedust. Mulle ei meeldi see naer. Ma loodan, et ta ei naera enam nii.
Tyler on praegu nii avameelne ja aus kui ta olla saab. Kas oleks vale teda ära kasutada?
,,Isabella. Ta murdis su südame.''
Ma mäletan, kuidas tüdrukud alguses rääkisid, et Tyleri tüdruk pettis teda. See peab olema see Isabella. Iga sekundiga mu viha kasvab selle tüdruku vastu.
,,Jah. Ta murdis. Ta oli ainuke inimene minu elus, kellest ma hoolisin, peale Oliveri muidugi. Ainuke.''
Ainuke? Ma ei usu seda.
,,Su ema?''
Ja ta naerab uuesti. Seda rõvedat naeru. Ma tahaksin enda kõrvad kinni panna.
,,Mu ema? Teda ma vihkan kõige rohkem sssiin maailmas. Vihkan on liiga leebe sssõna.''
Seda ma ei teadnud. Nii palju küsimusi, mida ma tahaksin küsida. Kui ta oleks vaid kaine.
,,Lily. Minu ema ongi ssssee üks ja ainuke inimene, kelle pärast ma ei usalda mitte kedagi. Ja ma vihkan ennast, et ma praegu sssiin laagris olen. Ma peaks olema Oliveri kõrval, mitte sssiin. Sssest Oliveril olen ainult mina. Ja mind pole isegi tema kõrval. Sssa peaks nägema, kuidas ta IGA FAKING PÄEV küsib lasteaeda minnes, kas ma ikka tulen talle järgi. Kui ma pean korraks ära käima, kas ma tulen ikka tagasi. Sssee murrab mu südame, Lily. Ja siis ma kohtasin Isabellaga. Ta on täpselt sssamasugune, nagu mu emagi. Palun, ära ssssuhtle temaga. Ta... ta tahab ainult tähelepanu.''
Ma olen sõnatu. Ma olen nii kurb. Ma olen nii pettunud. Ma ei tea, mida öelda. Ma tean, kui vihane Tyler on, kui ta saab teada, et ma seda kõike tean. Ma tean, et ta ei taha, et ma seda teaksin.
Ma tahaksin nii väga, et ta oma emaga ära lepiks. Ja et Oliveril oleks hea elu. Ja ma tahaksin nii väga, et ta valetab. Ma ei tea, mida Tyler läbi peab elama.
,,Ja mulle ei meeldinud, kuidas sa ssssellele mõrvarile kaasa tundsid. TA OLI MÕRVAR, LILY!'' karjub ta mulle ja ma võpatan uuesti.
,,Sa pead rahunema, Tyler,'' ütlen talle uniselt.
,,Anna andeks. Ma ei taha sssind ehmatada. Ma ei taha sssssind võpatama panna. Ma ei taha...olla nagu mu isa,'' ütleb Tyler, uniselt. Ta paneb silmad kinni.
Ma hakkan küsima tema isa kohta, kui ta segab vahele.
,,Ma valetasin. Ma ütlesin, et mulle meeldivad brünetid, kui sa küsisid. Mulle meeldivad punapead.''
Ma naeratan. Mulle meeldib purjus Tyler palju rohkem kui kaine.
,,Sa oled mu sõber, Lepik. Ma saan sind oma sõbraks kutsuda.''
Mu näole tuleb lai, väsinud naeratus: ,,Samad sõnad, Thompson. Ütleksid sa ainult neid, kui sa kaine oled.''
Ja ta kukub norskama.
***
Järgmine hommik ärkasin peavaluga. Nagu mina oleksin eile joonud. Tüdrukuid polnud, nad olid juba hommikusöögil. Ma magasin tavalisest kauem ainult... kolm tundi. Tore. Siis võivad nad juba rannas ka olla.
Mulle meenub eelmine öö. Ma sain nii palju Tyleri kohta teada. Asju, mida ma ei peaks teadma. Ja Oliver, vaene Oliver.
Ära alusta uut päeva nii, Lily.
Äkki ma peaks korra Tyleri juurest läbi käima? Vaatama, kas temaga on kõik korras. Talle tema tossud tagasi viima?
Ära otsustatud, sätin ma ennast kiiresti valmis, panen plätud jalga, tossud kätte. Sean sammud Tyleri maja poole. Paari minuti pärast olen kohal ja koputan. Ootan. Mitte midagi.
Eile ära minnes ma ei keeranud ust kinni. Ma saan ise ennast sisse lasta.
Astun sisse ja esimene asi mida ma tunnen, on see vastik alkoholihais. Tylerit pole voodis. Vannitoas. Ta on vannitoas. Peseb ennast. Natuke pettunud, panen ma tossud tooli juurde ja lasen ka ennast ise nüüd välja, ning lähen tüdrukuid otsima.
Kuna kell on kümme läbi, siis sööklas neid ei ole, sest hommikusöögiaeg on läbi. Tõenäoliselt on nad siis rannas.
Ma ei viitsi randa minna. Ma tahaks magada, magada, süüa, ja siis veel magada. Making life plans.
Ja ma kardan, et kui inimesed mind näevad, siis ma hirmutan nad ära. Mul pole meiki peal.
Nende mõtetega lähen ma tagasi majja. Kui ma ukse avan, leian seest juba teise inimese. Kes ei peaks seal olema.
***
Mul on hullult kahju, et ma nii halb kirjutaja olen ja nii aeglaselt postitan. Ja ma vabandan tänase osa pärast, palun kannatage see ära, ma luban, et mu oskused on järgmises osas paremad.
Ja ma olen hullult tänulik kõigile neile, kes seda lugu ikka loevad.
❤