Kui ma lõpuks kuidagi naise juurde jõudsin, siis ta vaatas mind oma pilguga üle ja lausus, et me aeg läks käima.
Tyler isegi ei vaadanud minu poole, tal olid kaart ja kompass juba käes, ning ta hakkas metsa poole minuta kõndima, ning ma jooksin talle järele.
Ma teen oma orienteerumise oskustega kindlasti jälle margi täis.
,,Sa tead kuhu minna?" küsisin Tylerilt igaks juhuks üle.
Ta vaatas taha minu poole, mõõtis mind oma pilguga üle, kuid ei öelnud midagi.
Okei. See oli vist 'jah'.
Kui me olime paar minutit x koha poole kõndinud, olin ma juba tüdinenud.
,,Kaua veel? Kuhu me kõnnime?" küsisin Tylerilt, kes oli terve aeg minu ees kõndinud. Tal oli ilus p-
Lily...
,,Ma pole mingi GPS," ütles ta mulle eest ja ma üllatusin.
,,Ma tõenäoliselt ei arvagi, et sa oled. Sa tundud lihtsalt väga enesekindel selle suhtes kuhu sa lähed," vastasin talle rahulikult ja naeratasin, isegi kui ta ei näinud seda.
Oli vaikus ja ainult meie jalge all okste kraksumise häält oli kuulda.
Ma ütlen ausalt, igaaaav on. Ta võiks rohkem rääkida.
Ma üritasin teha Tyleri häält järgi:,,Pöörake kahesaja meetri pärast paremale."
Ta jäi seisma ja pööras end ümber minu poole. Ma kohkusin.
,,Tahad ise juhtida?" küsis ta ja silmitses mind oma pruunide silmadega. Mul tulid liblikad kõhtu tema julgest pilgust.
,,Ei?"
Ta pööras ennast uuesti ümber:,,Seda ma arvasingi,"
Me kõndisime edasi. Kahtlaselt kaua polnud me ühegi punktini jõudnud. Eelmine kord olid need lähedamal.
,,Sa pole vist kõige arukam?" küsis ta või pigem väitis seda nagu fakti. Ebaviisakas.
,,Käi tead küll kuhu, sina," ütlesin talle.
Ma võtsin maast solvunult ning rahutult männiokkaid ja hakkasin neid igavusest loopima. Ma vaatasin Tyleri musklis liikuvat selga. Isegi läbi pluusi oli näha ta muskleid.
Ma loopisin ühe okka Tyleri selja vastu.
Lollakas Tyler...
Võtsin seekord kaks okast ja loopisin uuesti. Üks natuke määris ta selga ja ma muigasin.
Lollakas Tyler...
Ma võtsin uue okka ja loopisin uuesti. Fakk, fakk, fakk, fakk.
Seekord kukkus see ta särgi vahele. Ta pööras ennast vihaselt ümber.
Fakk, fakk, fakk. Ta nägi vihane välja.
,,Sorri,"
Ta vist ei võtnud minu vabandust vastu(näoilme järgi arvestades), kuid ta pööras ennast ümber ja me jätkasime teekonda.
Ma üldse ei viitsinud enam. Ma olin paaris lollaka, ülbe, ebaviisaka, tugeva, kena, seksika, enes-.
Stopp!
,,Kuule Tyler, mis sa arvad," ta jäi seisma, ,,kui me jätaks orienteerumise pooleli ja teeks midagi lahedat?"
Ta ootas natuke, siis kehitas ükskõikselt õlgu ja hakkas kõndima suunas, kust me just tulime. Mida ta teeb? Mina ei liikunud paigast.
,,Ahh?! Tyler? Mida sa teed?" karjusin talle järgi. Märkasin, et oli natuke hämaramaks jäänud.
,,Ma jätan hetkel orienteerumist pooleli ja teen midagi "lahedat"," hõikas ta minu poole vaatamata ja kõndis edasi.
,,Nalja teed!? Sa ei tohi!" karjusin talle ja hakkasin nüüd kartuses üksinda jääda tema poole sörkima.
Nüüd ta jäi seisma.
,,Ise ju pakkusid. Mis sul nüüd viga?"
Kas ta mõtles seda tõsiselt?
,,Ma ei mõelnud seda tõsiselt, me ei tohi lihtsalt pooleli jätta..." ütlesin talle.
,,Äkki sa peaksid vahepeal tõsiselt mõtlema, tuleb kasuks,"
Hähh. Mul muud üle ei jäänud. Ma sörkisin ta kõrvale.
,,Mida me nüüd teeme?" küsisin temalt väikse naeratusega.
Ta on vahepeal ikka natuke sallitav.
,,Me teeme nüüd 'midagi lahedat', watch and learn, baby face,"
Ma purskasin naerma. Baby face. Tõsiselt? Kas Tyler just ütles seda?
Ikka veel kõkutades, laususin:,,See oli lame,"
,,Oli jah," vastas ta madala häälega ja ma jälgisin, kuidas ta terav lõuajoon selle peale liikus.
Me kõndisime terve tee vaikuses. Mul polnud aimugi, kuhu me suundusime. Kui me kohale jõudsime, mu silmad läksid suureks.
Oli hämar, aga ma sain aru, mille juurde ta mind toonud oli. See oli logu, roostes, kõrge tornike. Millel oli ka redel.
,,Eieieiei, mina selle otsa ei roni, mitte kunagi!" Ma ei oskaks nimetada ühtegi inimest, kes sinna oleks nõus ronima.
-----------------
,,Ma ei suuda uskuda, et sa mind seda tegema panid," ütlesin Tylerile. Mu süda puperdas meeletult, ma olin kindel, et isegi Tyler kuulis seda.
Ma ronisin koos Tyleriga, mina ees, sellest ohtlikust, roostes ja logust redelist üles, mis oli torni külge kinnitatud.
,,Kuulsid? See kriiksus?! Omaigaad, me saame surma, me ei-"
,,Jää vait, Lily,"
Ma tõesti kartsin ja tema käskis mul vait jääda?
,,Ega seal üleval ei kõigu?"
,,Rahune maha, ei kõigu," kordas ta, seekord leebemalt.
Ma polnud kordagi alla vaadanud. Ma teadsin, et kohe me jõuame tippu ja ma ei pea enam ronima. Appi, ma pean pärast alla ka tulema. Hell NO!
Enne ma jään pigem sinna üles ja suren nälga.
Sa oled lihtsalt dramaatiline, Lily.
Redeli osa sai otsa ja ma ronisin ettevaatlikult, süda puperdades, sirge pinna peale. Tyler tuli minu järel.
Ma seisin seal kivistunult. See torn oli kõrgemal, palju kõrgemal, kui ma arvasin.
,,Tyler. Sa. Ütlesid. Et. See. Ei. Kõigu,"
,,Vabandust, ütlesin või?"
,,Ausõna, kui me elus alla jõuame, siis ma kägistan su ära," ütlesin talle läbi hammaste. Ta ei teinud minust välja.
,,Vaata, kui logu see on, mul on tunne, et me kukume siit iga hetk läbi," sosistasin talle. Ma istusin ettevaatlikult maha ja Tyler tegi sama.
,,Mhmhm... ja vaata nüüd, kui ilus siin on. Rahulik," ütles ta ja ma märkasin, kuidas ta silmad särasid. Oli juba pimedaks läinud, ja ta silmad nägid süsimustad välja.
,,Sa värised üle kere," mainis Tyler ja ma tahtsin teda uuesti kägistada. Sherlock.
,,Inimesed värisevad, kui nad kardavad. Ma unustasin vist mainida, et ma kardan kohutavalt kõrgust," vastasin talle ja kissitasin silmi.
Tyler naeratas mulle. Ta naeratas mulle.
,,Tu sei coraggioso,'' sosistas ta.
,,Sa oskad itaalia keelt? Mida see tähendab?"
,,See tähendab, et sa kardad kõrgust,"
Ja ta ikka suudab üllatada mind. Ta oskab itaalia keelt! See on ju nii lahe.
,,Mis keeli sa veel oskad?" küsisin Tylerilt. Ma unustasin, et ma olin kõrge ja logu torni otsas.
,,Inglise, soome, vene, saksa, prantsuse, itaalia," ütles ta ükskõikselt.
,,Ma olen vaimustuses, Tyler,"
,,Mul on jah selline mõju tüdrukutel," ütles ta rahuloleva näoga. Lollakas.
,,Ma enam ei taha sinuga siin üleval olla," ütlesin talle ja tõusin püsti, mille peale tasakaalust välja läksin. Ma kukkusin üle ääre ja lendasin kutuks vastu kõva maad. Nali.
Tyler tõusis ka püsti ja võttis minust automaatselt kinni.
,,Oleks maru tore ja lilleline, kui sa allaminekul seda tehnikat ei kasutaks," lausus ta.
,,Pfft, minuga poleks midagi juhtunud. Sa tahtsid minust lihtsalt kinni võtta,"
,,Seda ka," ütles ta ja muigas.
Ma hakkasin midagi vastu ütlema, kui ta karjus.
Ma ehmusin ja karjusin ka. Mu süda pidi rinnust välja kukkuma.
,,Ära karju, keegi arvab, et sind vägistatakse,"
Tyler lihtsalt lollitas.
,,Ära tee mitte kunagi midagi sellist. Ma kardan, saa aru inimene. See oli nõme. Väga nõme. Sa oled nõmedam kui Daniel. Ma tahan ära. Ma lähen alla," seletasin tuliselt talle.
,,Anna andeks. See oli lame," ütles ta ja oli jälle tõsine.
,,Õnneks see polnud nii lame, kui see baby face. Aga lähme alla, ma ei taha enam siin kõikuda,"
Tagasi alla oli õnneks lihtsam minna. Ma tundsin hiigelsuurt kergendust, kui ma jalad maa peale panin. Peale mind tuli ka Tyler. Ta pole enam ühtegi sõna öelnud ja ta on kuidagi eemalolev ja kinnisem.
Ma surusin mõtlematult Tyleri käe enda südame peale:,,Tunned, kuidas see ikka tuksub?"
Siis ma märkasin mida ma just tegin ja ma punastasin Tyleri käe peale minu rinnal. Mille ma ise sinna panin.
Ma astusin sammu eemale. Piinlik.
,,Amm, eee, äää võiks äkki tagasi minna? Teistel on äkki juba läbi," ütlesin ja panin käed taskusse.
Me kõndisime vaikuses tagasi. Oli juba täiesti pime ja Tyleri tuju täiesti muutus seal tornis enne allatulekut. See oli imelik.
Ma üritasin temaga mitu korda rääkida. Ei midagi. Ta oli jälle see külm ja tuim Tyler.
Me jõudsime pärast pikka kõndimist tagasi platsile. Ma ei osanud midagi öelda.
Mulle meenus orienteerumine:,,Õu, meil jäid need kaardid ja kompass sinna torni ju?"
,,Kurat. Ma ajan ise korda selle. Mine enda majja," ütles ta ja hakkas selle naise poole kõndima.
,,Tsau siis,"sosistasin endale ja vaatasin kaugenevat Tylerit.
Ma kõndisingi enda majani. Mulle juba tundus, et ta hakkas avanema ja sõbralikumaks muutuma. Aga nüüd jälle tunne, nagu oleks täiesti võõrad.
Ma astusin majja ja seal olid hetkel ainult tüdrukud.
Nad elavnesid mind nähes.
,,Ma olen nii kade, Lily. Tyleriga paaris? See on saatus. Oli ta hea orienteeruja? Ja miks nii kauaks? Me juba hakkasime muretsema,"
Ma ohkasin. Ega ei jää muud üle kui neile kõik ära rääkida.
Ja nii ma rääkisingi, algusest peale, terve tänase õhtu neile ära. Keegi ei teinud piiksugi.
,,See on saatus, Lily. Te olete kokku loodud," ütles Lucy.
Ma naersin:,,Jäta see saatuse jutt,"
,,Ei, ausalt. Te koguaeg satute kokku kuidagi."
Lola sekkus ka:,,On jah nii."
,,Ma ei tea, mul pole üldse energiat alles. Tahaks magada. Mis teil toimus siin?"
Nad vahetasid kolmekesi pilke. Ma tõstsin kulme.
,,Ütle ausalt, kas sulle meeldib Jordan, nagu, poiss-sõbra mõttes?" küsis Ash.
,,Eiih? Aga kuidas see millegagi seotud on?"
,,Huh, jumal tänatud. Aga ta plaanib teie seda fake suhet lõpetada, mis minu arvates, ei näinudki nii fake välja," seletas Lucy.
Ma kangestusin:,,Mida?! Tähendab, umm... ausalt? Miks ta seda teha tahab?"
Ma tegelt ei imesta. Ma olen teda mitmeid kordi eemale tõuganud, aga...mind ikka natuke häirib see mõte.
Tüdrukud vahetasid omavahel uuesti pilke.
,,Meile tundub, et talle on hakanud Hanna huvi pakkuma," ütles Ash vaikselt.
Uks avanes ja sealt tulid poisid sisse.
Jordan kaasaarvatud. Ma vältisin ta pilku.
Te pole päriselt koos.
Brandon Jacobiga istus voodi peale aga Jordan toetas ennast ukse vastu. Ta juuksed olid märjad. Ta nägi hea välja.
,,Tsau tüdrukud. Lily, saad korra tulla?" ütles Jordan ja naeratas mulle laialt.
Ma ei naeratanud vastu.
See kõik toimus liiga kiiresti minu jaoks. Soon-to-be-single Lily.
-------------------
Tere, mäletate mind ja seda lugu? :-D
Ja kõigile, kes küsivad, millal uus osa. Ma ausõna ei oska vastata. Ma ei tea kunagi, millal ma update'in. Ma tean ainult seda, et ma kindlasti kirjutan seda lugu edasi. :-)
Ausõna, ma olen üllatunud kui see osa saab kasvõi 50 vaatamist, sest hei, ma olin 30 aastat eemal.
<3 loven teid <3