Kui näoilme saaks tappa, siis ma oleks juba surnud. Brittany vaatas mind nii nagu lõvi vaatab kitse. Tõsiselt ka.
Ma ei suutnud seal enam olla, ma lihtsalt jooksin sealt ära. Ma nägin kaugelt tiigi juures inimesi. Poisse ja tüdrukuid. Mulle jäi silma üks poiss, kes oli minust umbes aasta vanem ja tal oli musklis keha. Seal oli ka palju tüdrukuid. Ma märkasin seal ka Hannat. Ta nägi kuidas ma teda vaatasin ja sosistas midagi teistele ning osuTAS MINU PEALE NÄPUGA?!
Kõik vaatasid minu poole. Kõik. Isegi see kena poiss keda ma enne märkasin ning ta pi-
See poiss pilgutas mulle silma! PILGUTAS. Mida Hanna talle ütles?
Ma ju jooksin Brittany juurest minema. Oih.
Ma hakkasin edasi kõndima metsa poole, sest metsas on rahulikum ja seal saab rahulikult olla. Ma olen lapsepõlvest saati metsa armastanud. Ma käisin enne vanemate surma iga päev metsas niisama mõtlemas.
Ma olin metsa algusest umbes 20. meetri kaugusel kui ma kuulsin hääli.
"Kas te nägite juba teda?"
"Ta oli veel kuumem kui eelmine kord!"
Kahtlane..lähen vaatan mis seal on.
"Ma kavatsen selle ajaga, kui me siin oleme temaga käima hakata."
Seal olid neli tüdrukut kes rääkisid..kellest?
"Hanna rääkis sama ja ta ütles et kui keegi peaks tema teele ette tulema, siis ta teeks ta elu põrguks!"
"Vabandust, aga kellest jutt käib?" küsisin kulmukergitusega.
"Kas sa ei tea?!"
"Ei tea mida..?" olin ikka veel segaduses.
"Tyler Thompson jõudis mõned tunnid tagasi laagrisse!" ütlesid nad kõik samal ajal.
See tegi mind küll uudishimulikuks. Ma kuulsin enne ka teisi tüdrukuid mingist kutist rääkimas, aga siis ma ei teinud sellest välja. Miks nad sellest nii vaimustuses on? Tavaline inimene kelle nimi Tyler. Ma ei viitsinud sinna enam jääda ja ma suundusin uuesti metsa poole.
*5 minutit hiljem*
Pärast kui ma sellest "kuulsast" Tylerist olin kuulnud läksin metsa. Ma avastasin ühe koha, kus saab rahulikult olla. Ma märkasin keset hõredat metsa kohta, kus olid paugust hästi tihedad puud. Ma läksin vaatasin lähemale ja kui ma sealt puude vahelt sisse pugesin, siis ma leidsin nii ilusa koha. See on kuidagi nii salajane. Ma ei tea kuidas ma isegi seda kohta märkasin, see oli kuidagi nii.. nähtamatu?
Siin kohas olid ringis tihedad puud. Ja keskel lagendik. Maad kattis kõige pehmem sammal maailmas.
See on väga maagiline koht ja hämmastavalt ilus. Ma hakkan siia ka edaspidi tulema. Hea, et mul tee meelde jäi.
Ma läksin pikali samblale ja hakkasin oma vanematest mõtlema. Ma igatsen neid nii palju. Ma teeksin kõik, et nad tagasi saaks. Selleks ajaks mul juba pisarad voolasid. Ma olen vist kõige õnnetum tüdruk maailmas.
Ja kas ma juba ütlesin, et seal pehme sambla peal tuli kiiresti uni?
----------
Ma avasin silmad ja nägin ringis puid minu ümber. Kus ma olen?Kõik mälestusid tulid tagasi.
Laager.
Lucy ja Ashley.
Mets.
Salajane koht.
Mis kell on? Kaua ma magasin? Üpris pime on juba.
Ma läksin kiiresti oma majani tagasi ja lootsin nii väga, et ma Brittanyga ei kohtu. Ma hakkasin ust avama kui uks minu ees avanes.
,,Kus sa olid see terve aeg? Me nii muretsesime! Miks sa üldse ära jooksid? Kell on kümme õhtul!" ütles Lucy.
,,Vabandust, palun unustame selle üldse ära." vastasin ma talle kohe.
Tundus et ta hakkas mulle midagi vastu ütlema, aga Ashley segas enne teda vahele.
,,Sa magasid õhtusöögi maha, me tõime sulle süüa siia." ütles ta ja andis mulle taldriku, kus oli peal kartulipuder ja kana. Ma tänasin teda, sõin söögi ära ja läksin arvutisse. Superman118 oli mulle kirjutanud. Ma hakkasin vaatama, mis ta kirjutanud oli, kui Ashley tuli minu juurde ja ütles et 4. toakaaslane oli mulle kirja jätnud. Ma võtsin kirja vastu. Ma otsustasin seda pärast lugeda, sest ma tahan seda lugeda siis, kui kedagi mu kõrval pole. Ma panin kirja oma voodi peale.
,,Kes on Tyler Thompson?" küsisin ma Ashley käest.
,,Tyler Thompson?! Ta käib ka siin laagris, ta on kõigi tüdrukute lemmik. Tal on maailma kõige ilusamad pruunid juuksed ja pruunid silmad. Tal on suured musklid ja ta on üpris pikk, ta on 18. Aga ta on ainult silmale vaatamiseks." ütles Ashley kurvalt. Miks?
,,Mis mõttes silmale vaatamiseks?" küsisin ma segaduses.
,,Ta on alati üksi. Ta räägib väga harva teistega ja käib pidevalt ringi näoga, nagu ta vihkaks kõiki ja seda maailma. Kõik tüdrukud kutsuvad teda kohtingutele, aga ta keeldub. Tüdrukud on isegi tema pärast kakelnud. Aga teda ei huvita." vastas seekord Lucy.
,,Aga ta nagu pole mitte kellegiga käinud või suhtes olnud?" küsisin mina uudishimust.
,,Keegi ei tea. Kunagi käis kuulujutt, et tal oli kunagi üks tüdruk, keda ta armastas aga too teda pettis. Aga ma ei tea, kas see tõsi oli." ütles Lucy.
,,Me lähme magama. Homme pikk päev. Ma ei tea, kas sa seda tead aga õhtusöögi ajal teatati, et homme kell 7 õhtul toimub väike kokkusaamine. Tavaliselt seal tehakse lõket ja niisama veedetakse mõnusat aega. Sa pead meiega homme kaasa tulema!" ütles Ashley oma blonde juukseid keerutades.
,,Ei tee lubadusi...mis kell hommikusöök?"
"Lily, see on selle lehe peal kirjas mis meile siia anti." ütles Lucy ja pani endale pidžaama selga.
Ma noogutasin talle ja läksin lehte uurima.
Hommikusöök 08:00-10:00
Õhtusöök 19:00-21:00
Mul tuli meelde kiri mille Ashley mulle andis. Kiri, mis oli Brittanylt. Ma läksin võtsin kirja oma voodi pealt ja hakkasin lugema.
------
Lily!
Kohtume kell 23:00. Tule lõkkeplatsi juurde. Ära hiline. Me peame rääkima!
Brittany
------
Ma vaatasin kella ja kell oli 22:56. Ma ei tahaks minna aga ma pean teadma mis tal rääkida on. Äkki ta tahab vabandada?
Ma otsustasin paljajalu minna. Ma võtsin kampsuni kaasa ja väljusin majast. Üks mure... kus on lõkkeplats? Ma hakkasin kõndima söökla poole et mingitki vihjet leida, kus on lõkkeplats. Mulle kõndis vastu mingi inimene. Ma tundsin ta ära. See oli seesama poiss, kes mulle enne silma pilgutas.
,,Hei, kas sa oskaksid mulle öelda kus lõkkeplats on?" küsisin ma temale vastu kõndides.
,,Lõkkeplats? Kas sa oled uus?" küsis ta.
,,Kas on siis nii hästi aru saada, et ma siin esimest aastat?" ja ilmselt ka viimast.
,,Noh... sa ei teadnud, kus lõkkeplats on. Lõkkeplats on selle mäe otsas," ta näitas näpuga mäe poole mis asus teisel pool tiiki ,, ja muideks, minu nimi on Jordan." ütles ta naeratades. Tal olid väga valged hambad.
,,Tänan..minu nimi on Lily. Ma pean nüüd minema. Meeldiv kohtuda! " ütlesin ma kiiresti ja hakkasin mäe poole kõndima.
Ma nägin kaugelt kuidas Brittany mind käed puusas ootas. Ta tundus vihane..miks?
,,Sa hilinesid."
Aa...
,,Mis sa tahad? Sa ütlesid kirjas, et me peame rääkima." ütlesin ma tema julmadesse hallidesse silmadesse vaadates.
,,Ma tahan, et sa ei räägiks meie minevikust mitte kellelegi . Me oleme võõrad ja me ei tea üksteist. Jutul lõpp." lausus Brittany ja hakkas me maja poole minema. Mul tahtsid pisarad silma tulla. Ta oli kunagi nii teistsugune. Hooliv. Armas.
Ma otsustasin ka magama minna. Ma suundusin me maja poole. Ma olin juba maja ukse taga kui ma proovisin ust lahti teha. See ei õnnestunud. Miks?Ma olin veel paljajalu ka. Ma koputasin mitu korda uksele. Kuulsin ainult Brittany õelat naeru. Mis ma talle tegin?
Kas ma peaksin kõik 20 maja läbi käima ja neile koputama? Ma arvan, et paljud magavad.
Ma uurisin natuke majasid. Keegi peaks ju üheteist ajal ikka üleval ka olema.
Ainult ühel majal tuled sees põlesid. See oli viimane maja. Maja number 20. Poiste maja. Kas peaks sinna koputama või jääma siia? Tahaks teada, kus on Brandoni maja.
,,Brittany, see pole naljakas. Tee uks lahti! " ütlesin ma piisavalt kõvasti et Brittany kuuleks. Ma ei tahtnud Ashleyt ja Lucyt üles ajada.
,,Selle eest, et sa hilinesid. Järgmine kord mõtle järele, kui hilineda kavatsed." ütles Brittany õelalt.
Kuidas saab üks inimene nii julm olla? Eriti veel julm inimese vastu, kes kunagi tema parim sõber oli.
Kuna mul oli väga külm siis ma otsustasin minna maja juurde, kus tuled põlesid. Ma tõesti ei tahtnud Ashleyt ja Lucyt üles äratada. Me alles kohtusime ja nad tunduvad nii toredad inimesed. Ma loodan, et meist saavad võimalikult kiiresti sõbrad.
Kui ma olin maja ukse taga, siis ma koputasin uksele. Mitte midagi. Koputasin uuesti. Mitte midagi. See on mõttetu. Ma hakkasin juba ära minema kui uks avanes.
Uksel oli vägavägaväga kuum poiss. Tal olid tumedad silmad ja pruunid juuksed. Ta oli pikk. Ta oli teksades ja valges särgis. Ta oli ainuke oma toas. Kas ühes toas mitte 4 inimest pole?
,,Ma ei soovi sinuga kohtingule tulla. " ütles ta. Tal oli madal hääl.Miks ta arvab, et ma temaga kohtingule peaks minema?
Äkki... ta on..Ei? Või on?
,,Ma ei tahagi sinuga kohtingule minna. Kas ma saaksin kasvõi natukeseks siia jääda?"
,,Ei. Mine oma majja." ta näoilme oli väga väga tüdinenud. Kas ma olen tüütu?
,,Ma ei saa. Ma unustasin võtme sisse ja mu toakaaslased magavad."
,,Ei. Mine leia keegi teine kelle juures olla." Mis ma teha saan?
Ma noogutasin ja hakkasin metsa poole kõndima. Ma oleks võinud ikka jalatsid jalga panna.
,,Kuhu sa lähed?" küsis madal hääl. Ma pöörasin ümber ja nägin teda seismas õues, toetudes ukse vastu.
,,Metsa. Ma kavatsen seal ööbida." vastasin ma talle lihtsalt. Äkki ikka lubab.
,,Sa võid siin ööbida kolmel tingimusel. Sa ei ürita mitte midagi. " mida ta selle all mõtles? ,, Sa ei tohi minu asju puutuda ja üleliigseid küsimusi küsida. Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida."
Huh..Ma ootasin midagi hullemat. Ma noogutasin ja ta vaatas mind kahtlustava näoga.
Läksin tema majja. Ta tuli kohe pärast mind ja lukustas ukse. Tal oli seal ainult üks voodi, kuhu mahuks vähemalt 2 inimest ära. Kus ma magan?
,,Miks sa ainult üksinda siin oled?" küsisin ma tema käest.
,,Juba eksisid teise tingimusega." ütles ta.
,,Vabandust."
Ta vaatas mind nagu ta ei usuks mida ma tegin.
,,Mis sa ütlesid?"küsis ta ja kergitas on perfektse kulmu. Miks ta peab nii (sõna.ilus.mehe.kohta) olema?
,,Vabandust." kordasin oma eelmist lauset.
Ta läks istus oma voodi peale ja vaatas mind nagu ma oleks mingi tont.
,,Mis su nimi on?" küsisin ma tema käest. Loodan, et ta ei loe seda üleliigse küsimusena. Ta näoilme oli täis üllatust ja segadust. Miks? Kas ma peaksin teadma iga võõra inimese nime?
,,See on mulle teada ja sulle välja otsida." ütles ta tüdinenult. Ta üpris tujukas.
,,Kus ma magan? "
,, Sa magad põrandal. Mina voodis." ütles ta ja viskas mulle ühe suleteki. Parem kui mitte midagi.
,,Vähemalt põrand on ka pehmem kui tädi Nina diivan." sosistasin ma endale.
Ta vaatas mind küsiva näoga ja siis raputas pead ja läks tagasi lamama.
,,Ma lähen magama ja muide... mu nimi on Lily, tore sinuga kohtuda," ütlesin ma talle ja läksin ta voodi kõrvale põrandale magama. Panin käed endale padjaks ja olin külili, seljaga tema poole.
Viimane lause mida ma enne uinumist mäletasin oli:
,,Mu nimi on Tyler."