Koolikell helises, mis tähendas, et tund sai läbi. Tõusin püsti ning kõndisin uksest välja. Astusin kiirustades järgmise klassi poole. Teadsin, et Markuse klassil lõppes seal just füüsika tund. Kui ma sinna jõudsin, oli tema klass just väljumas. Otsisin pilguga pruunipäist noormeest. Silmates teda, ootasin, kuni ta minuni jõuab. Seejärel haarasin ta käest ning juhatasin eemale. Kõndisime vaikuses esimesele korrusele ning istusime akna juures olevale puust pingile. Asendi sisse seadnud, lasin ta käest lahti. Me pöörasime üksteisele otsa vaatama. Tema tumepruunides silmades peegeldus segadus. Otsustasin piinamise lõpetada.
„Nii, Markus, et siis saad isaks, jah?“ küsisin vaikselt, kuid terava tooniga. Ma ei tahtnud, et läheduses olevad õpilased meid kuuleks.
Ta vaatas mind üllatunud näoga. Viis, kuidas ta oma sõrmedega mängis, näitas, et ta on hirmul.
„Kuidas sina sellest tead?“ päris ta peaaegu vihaselt. „Me isegi ei suhtle. Ma tean ainult su nime ja klassi.“
„Maria on mu perekonnatuttav. Me ei ole mitu kuud suhelnud, aga ta on praegu nii meeleheitel ja segaduses, et tuli minu käest abi paluma,“ seletasin kähku, „mina muidugi ei osanud talle midagi öelda. Ütlesin vaid, et üritan sinuga rääkida. Seejärel kargas ta mulle kallistades sülle ja hakkas nutma.“ See juhtus eile. Maria lohutamiseks läks mitu minutit. Tüdruk rahunes alles siis, kui ta ema koju jõudis ja talle suhkruvett andis.
„Millest sa minuga rääkida tahad? Sellest, et ma olen halb isa, kuna jätan lapse ema hoolde?“ Ta jutt kõlas närviliselt. „Ma tahan suitsule minna.“ Markus tõusis ning hakkas garderoobi poole liikuma. Haarasin oma koti, asetasin selle õlale ning järgnesin talle. Kui garderoobi jõudsin, oli tal jope juba seljas.
„Oota,“ ütlesin talle, „ma võtan oma mantli.“ Ma ei uskunud, et ta mind ootab, kuid kui tagasi tulin, oli ta sama koha peal, kus enne. Hakkasime koos rääkivate gümnaasiumiõpilaste ja jooksvate algklassiõpilaste vahelt väljapääsu poole tormama. Tee peal koperdasin vedelema jäetud tossude otsa, kuid õnneks ma pikali ei kukkunud. Üks väike poiss oleks peaaegu Markuse küünarnuki otsa jooksnud, aga noormees jõudis viimasel hetkel kõrvale astuda.
Väljas oli külm ja libe. Tõmbasin lõua salli sisse ning surusin käed tasku põhja. Tundsin krabisevat kommipaberit, kuid ei teinud sellest välja. Kõndisime kooli territooriumilt eemale ning jäime seisma. Ta võttis taskust suitsupaki ja tulemasina, süütas peenikese nikotiinitoru ning hakkas seda tõmbama.
„Palun hoia see haisev suits minust eemale. Mul pole midagi selle vastu, et sa suitsetad, aga ma ei taha tossu sisse hingata. See on rõve.“ Ta tegi, nagu ma palusin, ning astus paar sammu eemale. Naeratasime üksteisele. Olime mõned hetked vaikuses, kuni ta oli valmis rääkima.
„Ma ei suuda seda teha,“ rääkis ta aeglaselt, kuid rahutult. „Ma ei ole valmis isaks saama. Ma isegi ei tunne tema vastu midagi.“
„Miks sa siis temaga voodisse ronisid?“ nõudsin ärritunult.
„Me olime mõlemad maani täis!“ Ka tema ärritus. „Ja ma tundsin ennast üksikuna. Ma arvan, et tema ka. Ma ei hoolinud sel hetkel millestki. Olin lootuse ja elu mõtte kaotanud.“ Ta tegi pausi, tõmbas suitsust suure sõõmu ning hingas ohkega välja. „Kas sa tead, mis tunne see on, kui tüdruk, kes sulle meeldib, ei huvitugi sinust?“
