Ära usalda mind

1. osa

"Tal on need õudukad juba kuu aega olnud, doktor. Palun öelge, mida ma saaksin teha et ta ei peaks enam piinlema?" 

"Ärge muretsege proua, me teeme, mis suudame, et neid õudusunenägusid vältida. Te peate praeguseks ta meie hoolde jätma," teatas doktor. 

"Hea küll," vastas proua, ta kõndis tüdruku voodi juurde. " Kullake, sa jääd praeguseks siia, arstid vaatavad su üle ning üritavad su terveks ravida. Ole siis tubli tüdruk ja kuula arstide sõna," ta lausus enne, kui ta tüdruku otsaesile suud andis. 

"Kui sa lähed, juhtub midagi halba. Ta tuleb," sosistas tüdruk vastu. Proua tundis kuidas kananahk ta ihule kerkis, "Ärge muretsege, t-ta on niimoodi juba tükk aega rääkinud," ütles proua, et mitte arste hirmutada. 

"No selge, me hoiame teiega ühendust ja kui me midagi leiame, anname teile teada." selgitas doktor. 

Proua andis oma allkirja ning lahkus, tundes ainult kuidas hirm temast üle võttis ja poole koridori peal juba jooksis auto poole. Proua teadis, mis temaga juhtub, sest ta on seda varem kogenud. Tema teised tüdrukud on juba ammu läinud ja nüüd on tema kord. Autosse jõudes pani ta ruttu kaela kaitsva medaljoni ning kui ta tahavaate peeglisse vaatas, nägi ta kahvatud tüdrukut agaistmel istumas. Proua ehmus selle peale ja vaatas ruttu taha, seal polnud kedagi. Ta hingas sügavalt sisse ja käivitas auto.  

Sõit oli tükk aega rahulik ning proua isegi oli närvivapustusest üle saanud, vahetades raadiokanalit ei leidnud ta sobilikku jaama, kus muusikat tuleks, sest kõigil oli kuulda ainult staatilist särinat. Ta aeglustas oma autot ja pani oma lemmikbändi plaadi sisse, sealtki oli kuulda staatilist särinat. 

Ta neelatas, kiirust lisades, et kiiremini koju saada.

See tõigi temale lõpu.  Kahvatu tüdruk ilmus jällegi tema juurde ja hiljem oli kuulda ainult proua kriiskavat karjatust.

-

"See on lihtsalt õudne, terve B korpus on surnud," ohkas lastekodu juhataja. "Kas Heatherist on midagi kuulda?" 

"Ta on juba viis päeva arstide käes olnud." 

"Aga, kas ta teab õnnetusest?" 

"Ma kahtlen selles." 

"Heather on meie ainus ellujääja B korpusest, me ei tohi tal surra lasta. Helista haiglasse ja ütle neile, et nad valvaksid teda ilmtingimata 24 tundi," käskis juhataja.

"Jah, proua." 

Ta oli mures, mures terve selle hoone pärast. Mis saab, kui see tapja tuleb ja ründab ka A kui ka C korpust? 

Juhataja pani oma käed kokku, vaevu oli kuulda tema tõsiseid, anuvaid palveid, et hoida kõiki kaitstuna jumala poolt.

"Proua," koputas tema assistent uksele, "Mul on teateid haiglast." 

"Kas asi puudutab Heatherit?" 

"Jah, nimelt tüdruk viidi vaimuhaiglasse edasi kohe, pärast kolme medõe surma." 

"Mida!?" ehmus juhataja.

"Politsei kahtlustab juba Heatherit nendes mõrvades, mis on juba kuu aega toimunud." 

"Issand jumal," juhataja oli šokis, "Ei, ei, see ei saa olla Heather, ta on meie maja kõige rahulikum ja hoolivam tütarlaps. Ma ei usu, et ta midagi sellist korda suudab luua ja pealegi tema hooldaja suri autoõnnetuses," eitas ta. 

"Aga-" 

"Ei mingeid agasid! Niipea, kui kõik on kontrolli all ja matused peetud, lähen ma Heatherit vaatama. Mul on vaja temaga natuke rääkida." 

"Ma ei usu, et nad sind isegi sisse lasevad!" 

"Mina olen selle lastekodu juhataja! Mina olen see, kes kõigi korpuste töötajate ja laste eest vastutab!" karjus ta, "Ma satun stressi, kas sa saad mulle külma vett tuua, see kõik on lihtsalt liiga palju," ohkas ta. 

"Jah, proua." 

-

Järgmisel päeval peale matuseid, suundus lastekodu juhataja Heatherit vaatama, ta lubas seda iseenadale. 

Vaimuhaiglasse sisse astudes, nõuti temalt paljusid dokumente ning küsiti küsimusi, et kas teda võib üldse selle tüdruku juurde lasta. Arstid natuke kõhklesid, aga kui proua nõudis, juhatasid nad Heatheri juurde. 

"Me oleme teda hoidnud pidevalt hullusärgis, sest kui ta esimest korda siia tuli, hakkas ta ilmaasjata märatsema. Vahel kasutame isegi rahusteid ning ükskord üritasime elektriravi talle teha," rääkis arst.

"Kas te tahate seda tütarlast täitsa hulluks ajada?!" pahandas juhataja, "Ilma minu allkirjata poleks te pidanud üldse midagi sellist teha, elektriravi, jumala eest. Ma võin teid selle eest kasvõi kohtusse saata, et ilma luba küsimata talle midagi sellist teha." 

"Vabandust, siin ta on, Heather Kammen. Kas te olete kindel, et tahate sisse minna?" 

"Jah," vastas juhataja, kui ta nägi kahvatud, peaaegu lolliks aetud rahulikku tüdrukut. 

Arst ohkas korra ja avas ukse, juhataja lipsas ruttu sisse ja uks pandi tema järel kinni. "Tere Heather," ütles ta vaikselt. Tüdruk liigutas natuke oma pead, et vähemalt ühe silmaga oma tervitajat näha, ta naeratas oma valget naeratust ja hakkas peale seda hüsteeriliselt nutma, hüüdes juhataja nime. Ta hüppas kohe tema kõrvale ja võttis ta oma embusesse, et teda lohutada. 

"M-ma tahan ä-ära siit!" nuttis Heather.

"Ära muretse, ma aitan su siit välja, kõik saab korda," juhataja kiigutas teda. Vaikselt ta vaatas väikese akna poole, kus närviline arst neid jälgis. 

"Heather, kas ma võin sinult midagi küsida?" tüdruk noogutas, "Mis seal haiglas juhtus?" Heather kohe tõstis oma pilgu juhataja poole, avaldades oma nutusest punased silmad ja haaras tema pluusist. "Mina ei teinud seda! Ausõna, mina polnud nende surmas süüdi. Isegi mitte tädi Reeve'i surmas!" ta hakkas uuesti nutma, "S-see oli tema! Tema, ma ütlen! TEMA!" 

"Kes tema?" imestas juhataja.

Heather natuke ulus ja siis jäi vait, üllatunud pilk näol, ta vaatas tema poole ja vastas: "See ei olnud mina, vaid keegi, kes näeb välja nagu mina. Ta näeb ainult kahvatum välja, mustade juustega ning silmade asemel on ainult ühed suured mustad augud,," ütles ta värisedes. 

"Mida? Kellest sa räägid, Heather?" 

"Ma ei tea.." 

"Kuidas sa ei tea?!" juhataja tahtis teada, aga vastuseks oli kuulda järsku Heatheri poolt tulev naer, kuid samas ta ka nuttis.

"Sa peaksid jooksma," teatas Heather, "Kohe!" 

Juhataja kargas püsti ja liikus ukse poole, et teatada arstile välja saamisest. Arst andis märku ja hakkas võtmeid otsima, kuid järsku ta lihtsalt kukkus pikali, surnuna. Juhataja hakkas paanitsema ning alustas ukse kolkimise ning appi karjumisega, kedagi teist polnud lähedal. 

Ja seal ta oligi, ta kuulis nutmist, aga see polnud Heatheri oma. Keegi teine oli seal palatis. Niipea, kui ta ümber pööras nägi ta selle sama kahvatu tüdruku hullunud naertust ja mis juhatajast järele jäi oli ainult peata keha ning kajav karjatus. 

-

"Politsei annab teada, et vaimuhaiglast põgenenud Heather Kammen on süüdi nendes mõrvades, mis juhtusid mõlemas haiglas, kus ta viibis. Politsei praegu otsib 15 aastast  tüdrukut mesas, koos oma koerte ning helikopteritega. Tüdruk on äärmiselt ohtlik ja palun teil kõigil, kes kodus on, oma uksed ja aknad lukustada. Need, kes on Heatherit märganud palun teatage numbrile xxx-xxx-xx. Tüdruk on oranži peaga, kahvatu ja kannab vaimuhaigla riietust.