Ära usalda mind

3. osa

"Saime teate politseilt, et Heather Kammenit on viimati märgatud Big Autumn Streetilt metsa poole jooksmas, politsei käis uurimas ning teatasid, et leitud oli maja purustatud akendega. Teatame, et tüdruk on ohtlik ning hoitke uksed aknad lukus, jätkuvalt helistage numbrile  xxx-xxx-xx." 

"Sa tahad öelda, et see maniakk oli sinu majas ja sa ei öelnud mulle?!" karjus murelik Shawn, tema käed värisesid, kui Sandra lõpetas rääkimise, mis kaks tundi tagasi temaga juhtus. Tüdruk üritas oma poiss-sõpra rahustada tuues talle vett, kuhu oli suhkur ära lahustunud. "Lihtsalt rahune, vähemalt ei saanud ma viga." 

"Seda küll, aga miks sa üldse siia tulid?" küsis Shawn pärast klaasi tühjendamist. 

"Ma tahan, et sa aitaksid mul selle tüdruku üles otsida." 

"Mida!?" 

"Ma tean ma tean, see on ohtlik, aga ma tahan teda aidata," lausus Sandra. 

"Ei, sina ega mina ei hakka sellesse sekkuma, pärast oleme telekas "Kaks teismelist langesid Heatheri ohvriks," kas sa tahad seda?" 

"Ei...." ütles Sandra vaikselt, " Aga..! Ma tahan teda aidata! Seega palun, minu pärast," anus ta poissi. Shawn ohkas, ta silitas Sandra põske ning andis sellele suud, "Mida iganes, juhata teed," muigas ta. 

"Sa oled parim!" rõõmustas tüdruk ning kallistas teda. 

"Ta jooksis sinna!" karjus üks politseinik. Heather tormas nii, kus jaksas sügavamale metsa. Politsei ning koerad olid tal järel. 

"Ma võin aidata..."  

"Ole vait!" 

"Ma võin nad peatada..." 

"Ole vait, ole vait!" karjus Heather. Ta oli võhmal ning kokku kukkumise äärel. Ta viskus ühe puu taha, politsei ei olud temast kaugel, seega pidi ta kohe uuesti püsti tõusma ning jalad alla saama. Aga tal ei õnnestunud see. Taskulambi valgus oli lähedal ning suur, kuulda oli koerte urinat. 

"Viimane võimalus..." 

Heather ohkas. Ta kuulis puu taga praksumist, "Hey! Ma leidsin ta! See on... Heat- ARRRGHHHH!!" 

"John!" hõikasid teised teda ning suunasid valguse tema juurde. Ta lamas seal puu juures, ta roomas tagasi, aga tal puudusid käed, "Minge tagasi! Kohe! Jookske!" karjus too enne, kui Heather tema seljale astus ning talt selgroo välja tõmbas. Teised suunasid taskulambid Heatheri poole, aga see ei olnud tema. Seal seisis mustade juustega kahvatu tüdruk, nii kui ta valgusega harjus põlesid tema süsimustad silmad vihast. 

"Kuidas te julgete!" ta sisistas ja astus neile lähemale. Politseinikud ajasid oma koerad talle kallale, aga nad taandusid kohe, kui mitte-Heather neile silma vaatas. Mehed sinises pistsid jooksu, aga plika oli neil järel, nad ei jõudnud tema eest ära joosta. Ta oli nagu fantoom neil järel. Üks haaval ta võttis politseinikud maha. 

"P-p-p-p-palun! Halasta!" nuttis viimane ellujääja, kes oli oma jala puu juure vahele jätnud ning maha kukkunud. Tüdruk vaatas teda küljele viidud peaga ning pärast naeratas tema poole sadistlikult. Ta hakkas üks haaval tema jäsemeid eemaldama, politseiniku kriiskamist võisid kõik kuulda, aga kahjuks oli öö. Mees oli nõrgaks jäänud, silme ees oli kõik udune. "Palun, mul on pere," nuuksus ta, kuid kas mitte-Heather teda kuulis? Loomulikult ei kuulnud ning eemaldas ta pea. Ta on hoolimatu sadist, kes naudib oma tööd. Plika tundis rahulolu ja läks tagasi puu taha, kus oli teadvusetu punapäine Heather. Kui õige Heather ärkas hakkas ta peaaegu oksele, sest see vaatepilt oli õõvastav. 

"K-Kas mina tegin seda?" nuttis ta. 

"Ei....Meie tegime!" ning tema peas kumises naer, mida Heather kõige rohkem vihkab. Tal polnud muud valikud, kui edasi liikuda.

"Kas sa üldse tead, kus ta on?" küsis Shawn, kes oli metsas ekslemisest pahuraks muutunud. 

"Ega ma selgeltnägija ei ole," nähvas Sandra, kuid jätkas otsingut. "Tundub, et ei," pomises Shawn vaikselt, kuid teda segas rõve ehk, mis tuli teiselt poolt metsa, "Kas sa tunned seda haisu?" krimpsutas Shawn nina. 

"Iuu!" Kahekesi nad suundusid sinna, kust see hais tuli ja mida lähemale nad jõudsid, metsa atmosfäär hakkas muutuma. Sandra karjatas. "Mis on?" küsis Shawn ja Sandra suunas oma lambi maha. 

"Kas see on...jalg?" imestas Shawn. "See tähendab vist, et see plika pole kaugel." 

"Heather! Heather!" karjus Sandra, aga oli Shawni poolt peatatud, "Ära siin hõigu, pärast ta tuleb ning vedeleme samamoodi nagu need tüübid siin. Nad ei saanud kuhugi korralikult vaadata ilma öökimata, sest iga nurga peal, kuhu nad valguse suunasid olid jäsemed või verepritsmed. Mõlemad jõudsid selle puu juurde, kus Heather oli pikali visanud, kuid see oli viimane piisk Sandrale, ta jooksis põõsasse ning oksendas korralikult. 

"Kuidas keegi saab nii julma teha?" Shawn mõtles, kui nägi puu kõrval lebavat mees. "Me peame edasi liikuma," sõnas Sandra ja suunas lambi edasi. Nad kõndisid edasi ning seal, paar meetrit edasi lamas keegi väike. "Kas see on...?" küsitles Shawn Sandrat, aga ta oli juba tema poole jooksnud. 

"Heather? Heather!" ta raputas teda. See oli tõesti see tüdruk. Ta oli verega kaetud, polnud kahtlustki, et tema selle veresauna korraldas. Tüdruk oigas ja avas oma silma, kui ta sai vilksatuse Sandra näost ronis ta talle kaele ning hakkas nutma. "Mina ei teinud seda! Mina ei teinud seda!" 

Sandra vaikis ja üritas Heatherit lohutada. Shawn vaatas neid natuke ning pärast lausus: "Me peame siit minema saama." 

Sandra noogutas, "Heather, kas sa saad liigutada?" küsis ta. Tüdruk raputas pead, "Mu jalad, need ei liigu. Ta vist tegi nendega midagi." 

"Kes tegi?" Shawn päris, aga ta ei öelnud. "Kas sa saaksid ta endale selga võtta?" küsis Sandra poisilt. Ta noogutas ning nad suundusid tagasi tema poole. 

Shawn pakkus talle pesemisvõimalust ning samal ajal viskas Sandra tema riided minema ja otsis teised. Shawnil oli õnneks umbes Heatheri vanune vend ning Sandra sai sealt vähemalt mingisugused hilbud võtta. 

"Heather? Kas ma võin sisse tulla?" Sandra küsis, aga Heather ei vastanud. Uks oli õnneks lahti ja ta sai vannituppa minna. Paari minuti pärast tuli sandra Heatheriga välja, ta oli nüüd puhas ning riides. Sandra oli tema juuksed ära kuivatanud ning nüüd olid need eriti puhvis. Shawn oli selle ajaga talle paar võileiba teinud ning klaas vett toonud. "Kas sa räägiksid, mis seal metsas juhtus?" küsis Sandra tüdrukut silitades, kes parajasti isukalt sõi. Ta pani võileiva käest ja neelatas. "Ma ei saa," ütles Heather. 

"Miks mitte?" küsis Shawn, kellel oli tõre toon ja see ehmatas Heatherit. "Shawn, las ma räägin," noomis Sandra. "Ma ei saa rääkida, sest ta kuulab." 

"Kes kuulab?" 

"Keegi, kes on mina, aga ei ole mina," värises punapea. Shawn turtsatas selle vastuse peale, aga oli kohe vaigistatud Sandra pilgu tõttu. "Parem jätame selle teema, sa oled kindlasti väsinud. Kinldasti Shawn saab anda paar patja ja teki koos linaga," rääkis Sandra. 

"Oooh, ei, tema küll siin ei ööbi!" 

"Shawn, palun. Vaata teda, laps on hirmul, las ta natuke saab puhata, ta on jooksmisest väsinud.. Palun!" nõudis tüdruk. 

Shawn ohkas: "Hea küll," ning ta läks voodiriideid otsima. 

Sandra oli õnnelik, "Ole mureta, ma jään sinu kõrvale," ütles ta Heatherile ning läks Shawni aitama. 

"Teatame! Heather Kammeni jälg on kaotatud, teda taga ajanud politsei rühm on tapetud. Kui keegi märkab punapäist 15 aastat tüdrukut, kes kannab arvatavasti verist vaimuhaigla riietust, helistage numbrile xxx-xxx-xx!"