Ära usalda mind

6. osa

„Ole vait, ole vait, ole vait, ole vait, ole vait," korrutas tüdruk. Tema sees olev õelus kriiskas talle kõrva. Ta oli pahane, vihane. Heather jooksis edasi, ta ei tohtinud peatuda. Vahepeal ta komistas ning kukkus pikali või jooksis mööda põõsaid, et hiljem kriimustuste tulist valu kannatada. Mitte-Heather loomulikult naeris, kui tüdruk ise endale viga tegi, ta lootis, mil Heather väsinult maha kukub ja välja saab. Ta tahab oma töö lõpetada, kuid mida ta ka tegi, ei suutnud ta Heatherit mõjutada, sest tüdruk oskas ennast vaos hoida.

Heather oli piisavalt kaugele jooksud ning võttis hoo maha. Ta hingeldas ja toetus korra puu vastu. Ta vaatas tagasi, vilkurid. Punapea naeratas.

„112, mis on teie hädaolukord? Hallo?"

„Uhh...Tulge appi!"

„Preili? Kus te olete? Rahunege maha, öelge kus te asute?"

„S-Streiht Street."

„Mis tänava number on?"

„Ma ei tea!"

„Preili, ärge nutke! Me tuleme nii pea, kui võimalik, kas te saaksite maja kirjeldada?"

„K-Katkised aknad, väljas lebab mees."

„Mida? Oodake, preili, preili! Hallo?"

Nad võtsid teda kuulda.

„Sa igavene raibe!"

Heather oli õnnelik.

„Sa peaksid surema!"

Tüdruk hakkas jooksma, ta teadis nüüd, et Sandraga saab kõik korda, aga ta ei suuda seda tunnistada, et Shawn on surnud. Ta ei suutnud ette kujutadagi, mida Sandra pidi tundma. Raksatus käis. Heather tõstis pea ning vaatas ringi, kedagi polnud. Mitte-Heather itsitas talle kõrva ja see talle ei meeldinud. Punapea otsustas edasi liikuda, iga sammuga tõstis ta tempot. Kuid nüüd mõtles ta, „Kuhu edasi minna?" sest tänu sellele asjale, on kõik temale kallid inimesed läinud.

"Miks sa naerad?"

"Sest see on lõbus."

"Sinu jaoks on kõik halvad asjad lõbusad."

"Igatahes, kuhu sa plaanid minna?"

"M-ma ei tea..Kuhugi ohutusse kohta, kus mind ei leita ja sina ei saaks teistele haiget teha," otsustas Heather.

"Miks sa nii õel oled!?"

"Õel? Vaata õige ennast."

"Mhhh...Sul on õigus," naeris ta, "Minust õelamat olendit olemas ei ole."

Heather jäi seisma. Ta kuulatas ja hakkas uuesti jooksma. Heather oli teisele poole metsa äärde jooksnud. Ta peitis ennast puu taha ning jälgis asfaldit, kus autod kihutasid edasi ja tagasi. Ta pidi üle saama, sest teisel pool teed oli väike linn. Selle tänavavalgus kutsus teda. Ta jälgis autosi, vaadates ühele poole ja teisele poole. Ta jooksis üle viimasel minutil, kui nurga tagant hakkas auto lähenema. Heather veeres kraavi, hüppas ruttu üles ja peitis ennst puu taha, ta ootas natuke ning hingas välja.

"Kas sa mõtled seda tõsiselt?"

"Jah," ohkas Heather.

"Suur võimalus, et nad saavad su sealt kätte," irvitas ta. Heather ei kuulanud teda ja liikus linna poole. See polnud suur, seega seal polnud võimalustki ära eksida. „See on hiljem sinu süü, kui vahele jääd."