Üks kahendik

-2-

Ma vahin lage. Valget lage, millelt langeb alla krohvi, nii aeglaselt, nii vaikselt. Igal korral, kui rong selle maja akna tagant möödub, langeb kohv lumena mu liikumatule kehale, mis voodis lamab. 

Ma hingan sügavalt. Teadmine, et varsti ei hinga ma mitte enda vaid kellegi teise kopsudega, hirmutab mind. 

Kas jääda elu lõpuni invaliidiks või saada see keha?

Mõelda vaid, et see keha on teise inimese oma. Sellel kehal on teine ema, teised geenid. Mida kõike tänapäeva tehnoloogia ei suuda? 

Minuga on kõik testid tehtud ning saan endale tüdruku keha, kes suri juba tegelikult aasta tagasi ajusurma ning teda on vaid aparaatidega elus hoitud. Tema vanemad saavad säärase suure annetuse eest minu vanematelt lisaks veel kopsaka summa, et nad üldse nõus olid.

 Osa uuest kehast saab olema minu vana keha. Kuidas seda nimetada? Kes ma siis olen? 

Nii paljud asjad peavad olema õiged. Näiteks veri ja nahavärv.

Mulle endale tundub see mõte üha enam õõvastav. Mõelda vaid, et saan endale keha, millel on nii palju võimalusi, aga samas ei tea ma, kus need jalad on varem käinud, kellega see tüdruk suhtles või läbi käis. Kes olid tema sõbrad? Kas ta on süütu või mitte? Milline oli selle keha elu enne?

Emilie on ainult sutsu tumedam kui mina. Ma katsusin teda. Ta lamas seal. Ta hingas masinate abil ja rindkere liikus üles-alla. Tema silmad olid suletud. Tema huuled kuivad ning liikumatud. Elav laip, maa ja taeva vahel, ei ühes ega teises kohas. 

Olete ikka kindlad, et ta on päris surnud- kerkis mu peas küsimus, mis siiani tiirleb. 

Mu sees on raske.

Kas tõesti Emilie vanemad andsid selleks allkirja? Kas Emilie seda ise tahab üldse? 

Ma tean, et tal on tätoveering. Väike ring vasema käe randme siseküljel. 

Mu ema sisenes ruumi. 

"Kaks tundi veel," ütles ta, nagu ma poleks juba küllaltki närvis olnud. 

Esimene inimene, kellele kehasiirdamine tehti, sai oma kaksikvenna keha. Teine inimene sai oma aasta noorema õe keha. Siis hakati siirdama ka suguluseta inimesi kokku. Esimesed neist surid. Kolmas inimene jäi ellu. 

Ja nüüd olen mina. Võin surra. Kahe tunni pärast. 

"Ma soovin, et sa ei kardaks. Mis ka ei juhtuks, me oleme sinuga," lausub ta vaikselt ning võtab mu käe enda kätte. Mu ema käsi oli külm ning värises kergelt. Ta üritas kõigest väest teeselda, et ta on tugev ja ei karda, et mina ei kardaks. Ma tegelikult ei kartnud. Veel. Aga ema silmis ja kehas nägin hirmu, mida ma polnud kunagi temas tuvastanud. 

"Ma ei karda. Nüüd pole midagi teha," vastan veidi valetades. Ma ei osanud midagi öelda ega mõelda, kui vaid sellele, mismoodi mu pea on mõned sekundid ilma kehata ning mismoodi selle tüdruku pea jääb kehata. 

Pärast operatsiooni magan ma pea kaks nädalat oma elust maha. Siis äratatakse mind üles. Tasahaaval peab tema keha harjuma minu pea ja minu mõtetega ning põhimõtteliselt olen ma mälu kaotanud Emilie, kelle väärtused ja tõekspidamised on totaalselt muutunud. Kas ta oleks sellega ikkagi nõus, et koos tema peaga maetakse minu keha? Põhimõtteliselt maetakse ju mind ja minu minevikku. Kas siis see oleks tegelikult nagu minu haud, sest tegelikult mind on seal palju rohkem, kui teda ju? 

Emilie polnud suitsetaja ega enesehävitaja. Vähemalt nii väidavad Emilie vanemad, kellega ma korra kohtunud olen. Eile, söögilauas, kus mina ei söönud. 

"Ma tahan üksi olla," ütlesin emale. "Aga, kui ma lähen, siis tea, et mõtlen viimase asjana enne narkoosi oma perele- sinule, isale, Augustile, Amandale ning Maxile."

August ning Amanda on minu vend ja õde. 

Max on minu koer. Väike must taks. 

See aeg möödus uskumatu kiirusega, mil mõlgutasin haiglavoodis oma mõtteid, ühe käe sõrmed ajaga aina enam kramplikumalt metallist voodiraami konstruktsioonist kinni hoidmas. 

Õde sisenes palatisse. "Soovid sa veel oma perekonda näha?"

"Ma ei taha, et nad näeksin, kuidas magama jään," vastasin vaikselt. "Aga teie võite siin olla."

Õde istus mu voodiserval. Mina mõtlesin oma perele ning mälestustele. Igaühe lemmikasjade peale. Sõnade peale, mida olen neile öelnud ja nemad mulle.

Kell liikus liiga kiiresti ning vaikselt hakkas naha vahele pugema kabuhirm. Olen nii kaua olnud ratastoolis, et nüüd tundub sellest loobumine nagu kodust välja kolimine. Justkui tahan vanematest eraldi kolida ja alustada oma elu, aga samas jääda igavesti nende pisitütreks. Nad pole mind õnneks pidanud pärast õnnetust väga palju kantseldama. Olen väga hästi õppinud ratastooliga sõitma ja just paar aastat tagasi sain selle ülimugava ja uhke tooli, millest nüüd loobuma pean. Loomulikult võin ma ka ümber otsustada veel, aga selline võimalus on harukordne, saada endale keha, mis pole rinnust saati halvatud. See on nii harukordne, sest inimesed pole nõus loovutama pärast surma elundeidki, veel vähem kehi. Tahetakse siiski ju lähedane rahus maha matta. Teiseks ei sobi kehad üpris tihti kokku vanuse või veregrupi poolest või siis mõne veel kolmanda või neljanda faktori pärast, millest minul pole aimugi, sest ma pole arst. 

Ma polnud üldse unine, kuid järku kuskil mu mõttelõng katkes. Võib-olla jooksis see ka edasi, kuid enam ei mäletanud ega tundnud ma midagi ning suikusin sügavasse teadvuseta unne.