Üks kahendik

-4-

Hommikul, kui silmad avasin, istus ema taas mu voodiäärel. Tema jalad ei puudutanud põrandat, kuna voodi oli kõrgemale tõstetud ning tema pilk suunatud aknast välja kaugusesse. Nägin tema nõrkusest peaaegu kokkuvarisevat kondikubu alles nüüd. Tema silmade all olid sinakad laigud magamatusest ning näos tundus olema rohkem kortse, kui enne mu narkoosi. Ilmselgelt oli ta minu pärast rohkem mures, kui keegi teine. 

Kui ta märkas, et olen ärkvel, soovis ta mulle kohe kena hommikut ja pakkus vett. Ta üritas kõigest väest naeratada ja olla minu jaoks tugev. Kui ema veeklaasi taas öökapile asetas, tõstsin vaevaliselt oma käe tema käe peale ning pigistasin seda õrnalt: "Minuga saab kõik korda. Enam pole põhjust minu pärast üldse muretseda." 

Nägin, kuidas see tema sisemuse veel enam kokku kukutas. Ema silmadesse valgus vesi, mis hommikupäikeses sillerdama lõi ning ta surus õrnalt mu kätt vastu. Aeglaselt vajus ta mulle lähemale, lasi mu käest lahti ning kallistas mind nii hellalt ja vaikselt, aga samas tundsin tema tunnete sügavust, kui ta raskelt mulle kuklasse ühe ohke valla lasi, mis oli juba kaua teda seesmiselt piinanud. 

"Ma kardan su pärast," nuuksus ta, hoides endiselt mind kaisus. 

"Enam pole vaja," üritasin oma kätt tõsta, et teda paitada, kuid suutsin selle vaid ema põlvele tõsta. 

Ema eemaldus minust pisut ning naeratas raskelt. Ma isegi ei suudaks end tema kehasse panna, et teada, mida tema praegu tunneb. 

"Ma," nuuksus ta vaikselt. "Käisin Emilie matustel." Ema ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. 

"Ja mina mõtlen, kas Emilie ise oleks seda üldse soovinud," pomisesin tuimalt. "Ma mõtlen, et tema keha saab mulle."

Ema noogutas: "Tema vanemad ütlesid, et tüdruk olevat ammu rääkinud, et kui ta ükspäev peab surema siis põhusega." 

"Nagu ta oleks teadnud, et sureb enne, kui vanaduspõlv kätte jõuab," arutlesin endamisi. 

"Seda ei tea ega saagi teada," vastas ema ning surus oma huuled mulle juustepiiri sisse, tehes sinna kerge musi. "Ma pean minema hakkama."

Kui ema oli läinud, viisin taas pilgu aknast välja ning vahtisin parki, mis nägi päeval hoopis helgem välja, kui öösel, mil tundus see õõvastava paigana.

Veidi aega välja vaadanud, asusin oma käsi ja jalgu treenima. Proovisin end ka istuli ajada, mis ei õnnestunud. 

Varsti sisenesid palatisse kaks naisterahvast. Üks oli mulle juba tuntud arst ning teine oli võõras, kes hoidis käes toidukaussi. 

"Siin on lahja puljong," ütles võõras ning pani mu ette voodis söömiseks laua. Kausis oli hägune vedelik, milles tundus, et ujuvad brokoliõied. See supp nägi välja nagu köögiviljade ja riisi keetmisest alles jäänud vesi. 

Naisterahvas aitas mul süüa, tõstes lusikat mu suuni. See supp oleks mu eelmises elus maitsenud jälgilt ning ma poleks seda suu sissegi võtnud, aga täna tundsin, et mu uus keha vajab seda. Kummalisel kombel sain isegi mingi maitseelamuse, sest see oleks olnud nagu terve igavik, kui tunnen mingit muud maitset enda suus peale rahamaitse. 

Kauss oli väike ning sai varsti tühjaks. Oleksin isegi rohkem tahtnud, aga seda mulle ei võimaldatud, kuna keha pidi veel harjuma. Minu meelest oleksin võinud süüa ükskõik mida. Tundsin end uskumatult hästi. 

Kui palatisse üksi jäin, nägin aknast välja vaadates taas noortepunti. Nad tundusid olema minuga sama vanad, mõned vanemad, mõned nooremad. Huvitav, mis on neil teha haigla ees olevas pargis? Kas neile meeldib haigeid aknast vaadata?

Korraga käis mu kehast läbi kerge jõnks. Äkki keegi nende lähedastest on siin ja neid ei lasta vaatama teda? Oleks mul ka sellised sõbrad, kes tahaksid mind sedasi külastada. See tooks nii palju jõudu. 

Peale lõunat sain taas veidi süüa ning siis tuli ka ema koos venna ja isaga. Isa küsis kuidas end tunnen ning tõi mulle mu telefoni, mille pani voodisse nii, et sõrmedega seda näppida saaksin. 

"Saad muusikat või audioraamatuid kuulata," ütles ta naeratades. 

"Aitäh, paps," naeratasin talle. 

Vend jutustas koolist ning tulevikuplaanidest ja ema rääkis, et kui mu olukord on ja jääb stabiilseks, siis saan ilmselt juba nädala pärast koju. See tundus nii ilmatuma pikk aeg. Ema rääkis, et oli ka mu toas tolmu tõmmanud ja see veel enam tuletas mulle meelde, kui kaua tegelikult olen haiglas juba olnud. 

"Ma tahan sind juba kõndimas näha! Tahan täiega sinuga ujuma minna ja jalgratastega sõitma! Mõtle, kui järgmine suvi saamegi!" oli vend elevil mõttest, et endale jalad alla saan. 

"Ja siiani sa pole oma õega aega tahtnudki veeta," ütles ema noomivalt. 

"Kuidas ma oleks seda teinud? Anna andeks, Avila."

August pole tegelikult minu päris vend. Ema ja isa adopteerisid ta, kui August oli viiene, ehk siis kümme aastat tagasi. Nüüd tundub ta oma pikkuse pärast olema vahel isegi minust vanem. Tal on helepruunid, peaaegu isegi valged juuksed ning sinised silmad. Kui ta oli noorem, meenutas ta mulle Väikest Printsi. Meenutab siiani, aga enam ta pole nii väike. Pigem Noor Prints. 

August on alati olnud väga omapärane poiss. Ja isegi praegu ei käitu ta nagu päris tavaline teismeline. Talle meeldib palju väljas olla ja rattaga käia sõitmas ning arvutis veedab ta üsna vähe aega. Vahel on ta tunde ära ning kondab kuskil looduses. Kusjuures pigem üksi, mitte sõpradega. Seepärast tundubki ta olema justkui teisest dimensioonist, hoopis mujalt planeedilt. Ta ei näe kurja, kuigi ta tegelikult oli orb. Ma pole kunagi julgenud küsida, kas ta mäletab midagi oma päris vanematest või kas tal on tulnud mõttesse nad üles otsida.