Üks kahendik

-3-

"Avila," kuulsin summutatult häält, mis tundus tuttav, aga ka võõras. "Kui sa kuuled mind, siis suru mu kätt," kuulsin seda häält taas ja tundsin õige õrnalt, kuidas miski soe mu jahedasse pihku maandus. Surusin õrnalt, kuid ma ei saanud aru, kas ma ikka surusin. Kogu keha tundus tuim ja jõuetu. Proovisin hingata kogu kehaga kopsud õhku täis, kuid kuidas ma ka ei üritanud tundus, et miski takistab mi hingamist ja annab mulle vaid pool kopsutäit õhku, et elus püsida. 

"Õh-," proovisin midagi öelda, ripsmetega pimestavat valgust tõrjudes, kuna olin liiga nõrk, et kätt silmadele tõsta. "Õh," kähises mu hääl vaiksemalt, kui olin arvanud. 

Korraga tegutsesin justkui instinktiivselt ja rebisin mulle ninna topitud lisahapnikku pakkuvad torud välja. Kohe pärast seda hingasin ja see oli imeline tunne hingata kogu suu ja ninaga sisse seda ravimitest ning desinfitseerijast pakatavat õhku päris ise. 

"Avila," kuulsin murelikku häält, mille peale neelatasin paar korda rõveda maitsega sülge ning piilusin õrnalt ripsmete vahelt kõnelejat. 

"Emme," pomisesin vaikselt. Mu hääl kähises endiselt. 

"Oh, kallis!" kallistas ta mind üliõrnalt nagu oleksin kõige õhemast klaasist. 

Üritasin kätt tõsta, et seda tema seljale panna, kuid olin liialt nõrk. 

"Sul on piisavalt aega kallis, et taastuda. Ära liiga endale tee," tajus ema justkui mu tundeid. 

"Palun vett," kähisesin. 

"Arst ütles, et ei ole parim, kui sa kohe midagi jood või sööd, aga võid huuli niisutada," võttis ema öökapilt klaasi, mille sees oli vatitikk ning tupsutas sellega mu huuli. Koheselt tõmbasin keelega üle huulte. Isegi väike piisk vett tundus ülim nauding. 

"Kaua," kähisesin. "Kaua ma olen-"

"Seitseteist päeva," vastas ema ning niisutas aga mu huuli edasi. "Ma pean minema arstile teatama, et sa ärkasid juba. Ta arvas, et läheb veel mõni tund aega." Ema näol oli siiras ja uskumatult armas naeratus. Ilmselgelt oli ta õnnest lõhki minemas, kuid hoidis end tagasi, kuidas aga suutis. 

Proovisin oma kätt tõsta, kuid see lohises vaid abitult mööda voodit sentimeeter ühele ja sentimeeter teisele poole. Surusin siis sõrmi õrnalt kokku ja märkasin, et keegi oli ilmselt ajal, mil magasin, lõiganud mu küüsi. Keerasin käe peopesaga allapoole ning liigutasin sõrmi tõmmates neid rusikasse ja siis jälle sirutades. 

"Mul on väga hea Avila, et sa üleval oled ja, et sa enda kätt liigutada saad. See on väga hea märk," kuulsin naise häält ja pöörasin pea tema poole. "Kuidas su enesetunne on?" küsis ta. 

"Abitu," vastasin ausalt ja isegi seesmiselt muigasin, kuna ka näolihased tundusid üpriski tuimad.

"See peaks mööduma paari päevaga. Siis peaksid sa saama end isegi veidi istuli ajada," ütles brünett naisterahvas ning kirjutas midagi paberile, mis ta öökapile oli toetanud. 

"Tahaksin külje peale keerata," pomisesin ning üritasin end keerata, kuid ei saanud sellega hakkama, seega ema aitas mind veidi nii, et voolikud, mis mu küljes olid, sassi ei läheks. 

"Paari tunni pärast võid paar lonksu juua, kui soovid ja nii iga tund, et oma keha sundida töötama, kuid kui tunned, et sul sellest paha hakkab, siis ei pea, sest tegelikult saad vajaliku koguse vedelikku ka kanüülist kätte hetkel."

Proovisin noogutada, aga see mul küll välja ei tulnud. Alles nüüd märkasin kaela ümber olevat tuge, mis nüüd, kui olin sellest teadlik, tundus kõige piinarikkam ja ahistavam. 

Ema jäi minuga veel mitmeks tunniks. Ta luges mulle ette üht lasteraamatut ning küsis ka vahepeal, kas tahan vett, muusikat kuulata või magada. 

Muigasin ja vastasin, et maganud olen ma nüüd mitme kuu ööune limiidi täis ja seda tahan kõige vähem teha. Lõpuks siiski tundsin muusikat kuulates, kuidas keha on päevast väsinud nagu oleksin päev otsa rasket füüsilist tööd teinud. 

Juba mõne tunni pärast olin ma ärkvel, sest arst tuli mind kontrollima. "Võid edasi magada," ütles ta, kuid enam mul und polnud. Palusin, et ta annaks mulle vett ning tõstaks mu voodi veidi üles poole, et näeksin õue, kus valgustatud tänavatel mõni inimene veel liikus. Mind paelus noorte kamp, kes haigla ees seisid, vahepeal rääkisid juttu kuid siis justkui oma pilgud minusse puurisid. Ma polnud kindel, kas nad päriselt vaatavad mind, kuid tundus küll nii. Tuba oli pime ning seega ei saanud väljast poolt mind keegi näha. Aga mis neid nii siis nendes pimedates akendes paelub?

Kuulda oli õrna rongivilet. Olin raudteest teiselpool haiglat ning siin ei tundunud, et seinad kohe kaela varisevad, kuid ometi oli see pisut häiriv. Kui rong mööda sõitis, nägin seda kaugusesse kadumas. 

Kuna öö oli pikk ja minul und rohkem ei jätkunud, siis otsustasin hommikuks saada end nii palju liikuma, et ulatuksin ise veeni, mis praegu oli täpselt õigel kõrgusel nii, et kui suudaksin veidi rohkem oma pead nihutada, ulatuksin kõrreni. 

Paari tunni pärast tuli arst mind uuesti vaatama. Lasin tal taas mulle vett anda ning harjutasin siis ise edasi. Pead kaelast keerata ma ei saanud. Seega pidin enda keha liikuma saama. Kuidagi hädiselt suutsin end küljele keerata, aga sattusin siis paanikasse, kas ma pärast tagasi suudan end liigutada ilma, et endale liiga teeksin ning seega otsustasin jääda selle saavutusega praeguseks rahule ja liigutasin hoopis oma käsi.

Kas pole veider, et praegu olen palju abitum kui siis, kui olin ratastoolis? Selle mõtte peale hakkasin ruumis oma truud kaaslast otsima ning silmad seletasin viimaks ruumi nurgas üht ratastooli siluetti, mida valgustas vaid tänavalt kumav valgus. 

Mul läheb ilmselt aastaid enne kui tegelikult ka käia saan. Nagunii pean veel selles toolis istuma.