Amada

Amada; Kolmas inimene.

,, Väike linnuke, kuhu sa lendad? Kas koju oma laste juurde? Väike linnuke, sa varsti enam ei lenda,'' kõlasid Cath'i suust kui ta oma pilgu aknast välja heitis ja jälgis hoovis toimuvat. Cath'i käed higistasid kahtlaselt palju täna.

,, Varsti on meie sünnipäev, Amada. Varsti. Mida sa sünnipäevaks loodad issilt saada?''

,, Cath, Cath...Millal sa selle asja ära teed? Meil oli plaan, meil oli plaan issile sama teha, mida ta emmele tegi, Cath. Millal? Cath, millal?''

,, Amada, ma ei suuda, see pole seda väärt. Palun, ära tekita veel rohkem jamasid.''

Cath'i omaette rääkimist oli hoovi peale näha, kus kaks naabritüdrukut mängisid.

Tüdrukute jaoks oli see juba tavaline nähtus, kuid seekord oli seda eriliselt palju veel kuulda ning näha.

Terve naabruskonna arvates oli Cath teistsugune, ta oli alati olnud ja sellega olid kõik juba harjunud, kuid ikka leidus mõni poisikene või lapsik tüdrukukene, kes vahetevahel Cath'i aknaid kividega või muu leiuga viskasid.

Käisid ka jutud Cath'ist ja tema teisest isiksusest või olemusest või haigusest. Terve naabruskond teadis rääkida Cath'i elulugu. Eriti täpselt teadis seda rääkida üks 18-aastane Adolf, kes lapsena, kunagi hästi ammu, veel käis Cathiga läbi kui sõber või isegi enamat.

,, Venna, ma nägin täna kahte tüdrukut mängimas selle imeliku tüdruku hoovis!'' hüüdis Adolfi väikevend.

,, Nii, mis sellest siis on?'' küsis Adolf oma vennalt uudishimulikult.

,, No ma mõtlesin, et äkki sa räägiksid uuesti seda lugu, sest ma unustan koguaeg ära, aga koolis kõik lapsed küsivad ja värki... nii huvitav oli, räägi, palun!'' hüüdis Adolfi väikevend süütult, silmad punnis ja käed rahutult laua peal.

,, Noh... Eks ma siis räägin. Ma ei soovita sul seda iga ühele rääkida, ma ei taha, et sellest mingisugune draama tekiks.'' ütles Adolf soovituslikult ja kergelt mornilt.

,, Cath on tore tüdruk... vähemalt see versioon temast, keda mina teadsin ja... armastasin. Mäletan, kuidas me peale kooli koguaeg kokku saime ühe suure kivi juures, rändrahn vist minu meelest. Me käisime alles kuuendas klassis siis. Me polnud klassikaaslased, aga tutvusime läbi ühise tuttava, keda kahjuks siin ilmas enam pole. Cath oli rõõmsameelne, kuid kohati väga vaikne. Oli nii häid kui ka halbu päevi, teadsin ka, et tal perega oli probleeme. Ema ja isa vaheliste suhetega. Kuulsin, et ta ema oli 2-aastat hullumajas istunud skisofreenia pärast. Ema olevat isale lausa kallale läinud noaga. Igatahes, Cath. Cath'ile meeldis kududa ja ehteid teha. Ta oli origamis väga osav, noh, paberikunst. Ta oli naljakas, kuid mitte kuigi osav spordis ega keeltes, kuid sellega ma aitasin teda koguaeg.''

,, Issand jumal! Räägi kiiremini nüüd, ma tahan seda huvitavat kohta, no tead küll... '' ütles Adolfi väikevend kärsitult.

,, Jajah, rahune maha, küll ma jõuan. Nii, ühel hetkel hakkas ta muutuma. Ta tasapisi hakkas end välimaailmast isoleerima. Poole ajast veetis ta enda toas, kõnedele väga ei vastanud. Vahetevahel suutsin ta välja meelitada, aga siis ka temast asja väga ei saanud. Ta tundus olevat...segatud. Miski nagu segas teda. Ta pilk muutus aina tühjemaks ja ta nägu valgemaks. Ajapikku oli selgelt näha seda pisikest veresoone, mis ta suunurgast lõua alla jooksis. Teadsin, et midagi oli valesti, et ta polnud enam see... kellesse ma armunud olin. Kuid ühel päeval kui mul tunnid läbi said ja ootasin teda selle suure rändrahnu juures, teda ei tulnud. Uurisin ja sain teada, et teda polnud koolis ka. Hakkasin muretsema ja läksin talle ukse taha. Koputasin, aga keegi ei vastanud, uks oli lukus. Pingsalt kuulatades kuulsin ma kedagi rääkimas, see keegi oli Cath. Ma kuulsin kraapimist ja heli nagu keegi kolistaks nugadega või midagi. Koputasin ja koputasin, aga ei midagi. Cath ei tulnud uksele.