Amada

Amada; Vaidlus

Lindude siristamine kõlab üle hoovi, koerad jooksevad rõõmsalt üle muru ja hauguvad mööduvate autode peale. Vihm on möödas ja õues on mõnus värkse lõhn, muru läigib päikesevalguse käes, kerge tuul vuhiseb läbi puulehtede, pritsides vihmapiisku lillepeenarde peale.

,,Cath, miks sa välja ei lähe koertega mängima? See kuluks sulle ära, arvestades seda kui kaua sa oma toas juba oled olnud,'' kõlas isa hääl Cath'i ukse vahelt.

Cath vaatas oma isa tühja pilguga ja siis keeras pilgu tagasi oma sinisele pehmele vaibale, kus asetsesid paberijupid, tükid plastikust, natuke niiti, käärid ja liim.

,,Mida sa seal meisterdad?'' küsis isa uudishimulikult, ajades oma rohekas-pruunid silmad pärani.

,, Ma teen Amadale kaelakeed, aga ma ei leidnud pärle- ''

,, Cath! Sa tead väga hästi, et Amadat pole olemas, ta pole päris, teda ei eksisteeri. Lõpeta juba ära ja kasva suureks! Sa oled 17-aastane, sul ei tohiks olla kujutletavaid sõpru. Kui see asi kohe siin ja nüüd ei lõppe, siis ma kardan, et me peame jälle minema inimestega rääkima, kes sind aidata suudavad!'' nähvas isa ja lõi ukse pauguga kinni, jättes Cath'i nõutult põrandale istuma, kus ta kääre tugevalt käes hoidis ja endamisi rääkis:

,, Isa ei tea midagi, ta ei tea midagi! Cath, Cath, Cath...kui sa midagi ei tee, siis ta saadabki meid ära, ta saadab meid ära! Sa ei taha, et see juhtuks, ega ju? Cath, Cath, Cath-''

,, Jah, ma tean, ära korruta seda! Aga mida ma teen? Mida ma teha saan? Ma kardan, Amada, ma kardan...''

,, Tee talle sama, mida ta me emale tegi! Cath, Cath, tee seda, Cath! Tal pole võimu. ''

,, Ma ei taha, ma ei taha! Ma ei taha haiget teha, mulle ei meeldi haiget teh-''

,, Siis teen seda mina ise ja sa ei saa mind takistada!''

,, Amada, palun, ei! Ära tee, ära palun tee midagi...Ma luban, ma ajan korda selle asja!''

Cath torkis kääridega pidamatult oma vaipa, tühi pilk suunatud peeglisse ja närvidest huuli närides vereni välja. Cath tõrjus kõik helid, kõik lõhnad momendiks endast eemale. Ta ei tundnud seda värsket lõhna, mis ta aknapraost ruumi täitis, ta ei kuulnud ka koerte haukumist või puulehtedelt lendavaid vihmapiisku maandumas ta aknalauale. Ainuke asi, mida ta kuulis, oli see toksiv heli, mis tekkis kääride ja põranda kokkupuutel vaibast läbi torkides.

,, Tsk, tsk, tsk, tsk-''

Heli oli vahele segatud Cath'i toa ukse avanemisest. Isa astus karmima sammuga tuppa sisse, jalas musta värvi kummikud, seljas tavalised tumesinised teksapüksid ja särk, millele oli peale kirjutatud; ''AMBUR''. Ta pani Cath'i lauale taldriku, kus olid keedukartulid, seenekaste ja veidi juurvilju ning siis ta lahkus kiirel sammul, tõmmates tugevamini Cath'i toa ukse kinni.

Cath tõusis raskemal moel põrandalt püsti, istus oma pehme voodi peale, mis oli kaetud valgete patjadega. Ta võttis taldriku sülle, vaatas aknast oma tühja pilguga välja ja hakkas isukalt sööma.