"Anna, enne kui sa lähed, luba mulle midagi." sosistab ta mulle.
"Mida?" küsin ma tasakesi.
"Sa ela minu jaoks, las ma suren sinu jaoks." vastab ta mu küsimusele ja puurib mind oma tumedate silmadega.
"Ma luban." ütlen ma kõhklematta.
Ja me mõlema...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Hallokõigile!Seeonsiisminuuusraamat,misloodetavastiosaleblähitulevikuskaVattidekirjandusvõistlusel.😏 Loodetavastiseeonparemkuimuvanaraamat,sestolennüüdnatarohkemkirjutamistõppinudjaloodaks,etsuudanparemadosadkirjutada. Senini,loodanetteilemeeldibjahakakesiisraamatukoitamisegapihta!;)🐛📚 (Vabandanjubaettekirjavigadejmsasjadeeest..) •~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~• "Anna, sa kuulad nüüd väga tähelepanelikult mida me sulle ütleme kullake." lausus mu ema mulle rahustavalt silma vaadates. Asjad on valesti. Ma teadsin seda. Ma seisin oma perekonnaga keset metsa, põgenedes sõja eest mille me peagi kaotamas olime. Nad ei saa seda enam minu eest varjata. Varjata seda et me kaotame, seda et meil pole enam kuhugi põgeneda, sest tulemas on panga äär.
"Peida end, Anna. Luba mulle, et ükskõik mis juhtub, sa püsid varjus." ta vaatas mulle otse silma, ma teadsin, et midagi paha on juhtumas. Mu sisikond tõmbus krampi, ma surusin suu kriipsuks, "Aga.." jõudsin ma öelda kuid ema katkestas mind kohe. "Luba mulle." Ta vaatas mulle sügavalt silma. Ma üritasin oma pilku peita, kuid see ei õnnestunud. "Hästi." ütlesin ma lõpuks.
Ta embas mind, kui kuulsime selja tagant kõva plahvatust ja raksu. Nad on meid leidnud. "Nüüd Anna, mine!" karjus ema mulle. Mul ei jäänud muud valikut kui talle kuuletuda, hüpates esimesse põõsaste ja okste varju, mis läheduses oli. Mul oli siiski võimalus nende vahelt toimuvat näha.
Tükk aega võttis maad vaikus, kuni;"Nii, nii. Lõpuks siis ka isiklik kohtumine teiega, härra ja proua Woodstream. Milline au, milline au." vaiksed sammud saatsid ta külma ja kõledat häält, millest imbus läbi puhas viha ja verejanu. Kaks kogu ilmusid hämarusest ja lähenesid mu vanematele. Nad olid umbes sama pikad, kuid neist õhkus üsna erinevaid emotsioone. Nad astusid valguse kätte. Draco. Ma tundsin ta kohe ära. Ma vihkan teda. Seda kaabakat. Ja see viha tuleb südamest. Must keep lehvis ta järel kui ta lähenes lonkiva sammuga, toetudes oma heleda mõõga terale. Tema järel sammus ta ainus poeg, Damian. Ta on minuga sama vana, 16. Kuid ta pilk tundus olevat kuskil mujal, mitte siin, olevikus. See justkui üritas põgeneda, põgeneda kõige selle eest, mis toimub.
