Peatükk 9

715 69 2
                                    

Vanaema paneb tähele, et mul läheb vannitoas kauem aega kui tavaliselt. Ühes, samuti ka ainsas, vannitoas on väike peegel nii et otsustan juukseid sirgendada vahekoridoris suure peegli ees.

"Miks sa nii palju aega oma juustele kulutad, laps?" vanaema valib riideid vanainimestele mõeldud kataloogist. Kehitan õlgu ja istun tema kõrvale. Vanaemale pole mõtet valetada nagu ma emale teeks, sest ta ei arva, et igal mu liigutus on tehtud tagamõttega. Ta küsib, kas ma oleks mõnest lehel olevast pluusist huvitatud. Kindlasti mitte.

Mu juuksed on täiesti sirged. Minu pool tukk langeb täiuslikult üle mu otsaesise. Kuid ma jätkan sirgendamist teraapiana. Iani asi häirib mind, kuigi Jace' asi on kirss probleemi tordil. Ma soovin, et mul oleks mu arvuti ja telefon. Mu kõrvad kuumenevad, kui sirgendaja neile liiga lähedale satub.

"Köögis on sulle mõned brownie'd. Ma tegin kaks plaadi täit, sest tean, et teie teismelised võite palju süüa."

"Vanaema, mind on ainult üks." ütlen ma mõeldes, et kas ta pani tähele viite kilo, mis ma eelmisel aastal juurde võtsin. Hoolimata sellest tõmban sirgendaja voolusvõrgust välja, leian brownie'd köögikapilt ja hakkan ühte sööma.

"Eddie ja mina ei saa palju magusat süüa nii et söö kõik ära enne kui need halvaks lähevad."

Söön need kõik ära? Neid on nagu 2 tosinat ja need on ligikaudu mu peopesa suurused. Topin ülejäänud oma brownie'st suhu, võtan paberi panen selle sisse teise brownie ja võtan endaga elutuppa.

Mõtlen ettevaatliku viisi, kuidas seda sõnastada ilma, et ta aru saaks, kellest ma räägin. "Vanaema, kas ma võin mõned brownie'd oma sõbrale, kõrval majast, viia?"

Ta ei vaata oma kataloogist üles. "Muidugi kullake, ikka võid."

Sukeldun kööki ja pakin sisse suurema osa brownie'dest. Siis võtan mõned välja, sest keda ma petan, ma kindlasti sööks need kõik ära. Veetsin enamuse ööst voodil mõeldes välja head vabandust, et uuesti Jace' juurde minna ja toit on parim võimalik vabandus. Poisid ei saa toidule ei öelda.

Tagasi enda toas panen ma riidesse ja vaatlen end peeglist. Mu juuksed ja meik on täiuslikud. Kuid ma ei ole kindel oma riietuses, aga ma ei saa endiselt lühikesi pükse kanda, sest mu jalad on ikka veel oranžid eelmisest nädalast, kui Becca veenis mind endaga spray päevitusse minema. Vaatan aknast, kas Jace on seal ja olen rõõmus nähes teda tema tagaterrassil, krossiratta kallal töötamas. On veits pärast lõunat, täiuslik aeg brownie'deks.

See võtab minult palju, et end peatada üle hoovi tema majani jooksmisest, aga ma sunnin end kõndima nii rahulikult kui võimalik. Kui ma olen kõigest paar sammu temast eemal, pole ta endiselt üles vaadanud ja mulle tundub, et ta oleks pidanud mu tulekut praeguseks juba kuulma. Ma köhatan. "Hei sina."

"Hommik," ütleb ta ja kummardub oma ratta mootori lähedale. Ta kissitab silmi kui ta tihendab ja lõdvestab midagi tööriistaga. Ma lähen lähemale ja olen nüüd kõigest samm eemal ja ta endiselt ei vaata üles. Hoides oma käsi välja, ütlen," Ma tõin sulle mõned brownie'd."

Nüüd vaatab ta üles. Ta lükkab karbilt kaane maha, võtab mustade kätega ühe brownie ja topib suhu. "Mmm..." Suur brownie on kadunud max 20 sekundiga.

"Wow, paksuke, tahad veel ühte?" Küsin talt. Olles jultunud on kuidas ma esimest korda Iani tähelepanu sain. Ta pillab oma tööriistad; see näeb välja nagu T kujuline mutrivõti. Ta naeratab nii et ma tean, et ta ei solvunud.

"Vaata ette tüdruk," ütleb ta. Aga ta võtab veel ühe brownie ja ma naeran. Istun tema kõrvale terrassile, vōtan pihutäie mutreid ja hakkan nendega mängima.

"Ära neid ära kaota," hoiatab ta, jälgides mind nagu oleksin laps muuseumis.

"Mis plaanid sul tänaseks on?" Küsin. Lisan sisse ka sügava hingetõmbe, et see kõlaks tavaliselt, üldse mitte nagu tahaksin ma temaga koos aega veeta. Aga ma täiega vihjan, et tahan temaga aega veeta nii et ma loodan, et ta küsib.

Välja Tõmmatud SuviWhere stories live. Discover now