Miski pole enam sama

21.peatükk

Nii siin see on :) Oli pikk paus, aga see suht pikk osa :) 

„nooh tibuke räägi mulle, kuidas sul arsti juures läks?“ küsis vanaema

„väga hästi läks“

„ja kas sina Niall käisid kaasas?“

„jah, proua“

„oi oi, kutsu mind Alyseks“ 

„no olgu peale, Alyse“ sõnas Niall ja lasi näole ilusa naeratuse, millele vanaema naeratas samaga.

„tead Niall, ma võiks sulle nii mitu lugu rääkida Niamhi ja Delany lapsepõlvest“. Ohh eii. Minu ja Niamhi silmad läksid suureks. Ei ei ei, kui meie vanaema hakkab kellegile midagi rääkima või pilte näitama, siis ta jääbki seda tegema.

„palun eiiii, vanaemaaa!“ ütlesime  vennaga samal ajal. Nialli nägu lõi hoopis särama ja naeratus tuli näole.

„hea meelega, Alyse“. Saatsin Niallile kurja pilgu ning sama tegi Niamh.

„no ma lähen toon siis nende albumid, ma olen kohe tagasi“ ja ta lausa jooksis köögist välja saja tuule poole. Vaatasime korraga Niamhiga üksteistele otsa ja siis tõmbasime oma toolid täpselt Nialli kõrvale.

„kas sa tead ka mis sa tegid?“ küsisin

„oi, nüüd sa pead oma 2 tundi taluma neid pilte ja jutte“ sõnas Niamh

„ja meie mark on ka nüüd täis“ ütlesin juurde

„tänud mees“ ning Niamh üritas solvunut mängida.

„chillbill, see pole juu nii hull, tore oleks teie pilte vaadata“

„oi mees, sa ei tea mis supi sisse sa astusid“ ütles Niamh ning saatis Niallile kavala naeratuse. Me  läksime uuesti oma kohtadele tagasi ja just siis tuli vanaema tagasi kööki.

„nooh ma sain need kätte, äkki lähme diivani peale, seal on parem olla“ ütles vanaema ning me tõusime kõik püsti. Vanaema ja Niallal istusid koos diivani peale, Niamh istus tugitooli ja mina istusin Ennu pesa juurde maha. Enn magas sügavalt ning ma paitasin teda õrnalt, et ta üles ei ärkaks.

„nii Niall...“ ja vanaema hakkas näitama talle kõike beebi pilte algusest peale. Sinna juurde rääkis ta igasugu jutte. Paljud neist olid piinlikud ja mina ja Nimah oleks tahtnud maa alla vajuda. Ja need pildid, igasugused esimesed potilkäigud ja vannitamised jne. Teate küll, iga esimene samm mida su lapsed teevad, need kõik jäädvustatakse üles. Nagu ma juba ütlesin, minu isa, temal on koguaeg kodus olles fotokas kaelas. Nii mööduski umbes 2 tundi, mille aja jooksul isegi naerda. Niallil oli koguaeg naeratus näol, lõpupoole hakkas ta natuke ära väsima ning hakkas haigutama. Oli näha kuidas enam väga kuulata ei viitsinud ja silamad kinni vajuma hakkasid. Niamh oli tugitoolis magama jäänud. Kell oli juba kümme ka. Jummal tänatud et homme kooli pole.

„vanaema, äkki aitab tänaseks, kell on juba palju“

„no olgu peale, aga küll ma järgmine kord jätkan“. Ta pani asjad kokku ja viis need ära.

„mis kell on, Del?“

„kell on kümme“. Selle peale tõusis ta püsti.

„oossa perse, ma pean minema hakkama“

„sa võid ju siia ka jääda, meil ju ruumi on“. Ta jäi vaikseks ja kaalus valiku üle.

„oled sa kindel, et sul lubatakse?“

„no isa pole kodus, emal pole kindlalt selle vastu midagi, nagu näha siis vanaemal lausa armastab sind ja Niamhil“, vaatasime korra Niamhi poole „siis tal pole kippu ega kõppu sellest“. Hakkasime naerma.