Kuueteistkümnes peatükk

1.4K 68 2
                                    

Siin see on. Ma ei tea kas jõuan homme uut osa kirjutada, kuna ma lähen lastekodu külastama oma parima sõbraga  ja mul nii kiire iga asja plaanimisega. Ma tunnen ennast juba hull orgunni vennana  siin :) Nii et ärge siis pahandage kui uus osa alles kolmapäeval tuleb. 

Ärkasin selle peale, et keegi tuli uksest sisse. Ma olin nüüd täiesti Nialli sülle vajunud. Ma lihstalt ei jaksanud silmi avada, nii et ma lihtsalt kuulasin neid.

„kas ta magab?“ jep, see oli kindlalt mu ema

„ja ta magab, juba pikemalt aega“ vastas Niall.

„sa võid ta voodisse magama panna ning sa võid ise ka siia jääda“. Tundsin kuidas mu ema Niallile soojalt naeratab.

„okei, ma panen ta voodisse pikali“

„kas sa saad üksinda hakkama?“. Oh god ema, sa teed vist nalja, kui ta mind juba trepist üles tassis, küll ta siis sellega ka hakkama saab, et mind voodisse pikali paneb.

„ja saan, aga kus ma muidu olla saan?“

„siin on väike külalistetuba, sa võid sinna minna“. Meil on külalistetuba? Ja ma isegi ei teadnud seda, alati suudab ema meid üllatada.

„aitäh Cecelia“

„pole tänuväärt, tead Niall, sa tähendad talle palju, ta ei ole siin sõpru ja see on nii tore, et tal on sinusugune sõber“. Ei ema, ei palun, ole lihstalt vait ja mine minema. Sa teed mu margi täis. Ja, ema küll ei valeta, aga pole vaja siis kohe kõike välja rääkima hakata.

„seda on tore kuulda ja mul on hea meel“ vastan Niall. Uh jess, ta ei teinud sellest suurt numbrit. Sellega kuulsin kuidas mu ema lahkus ja ukse kinni pani. Jumal tänatud. Otsustasin, et ma teesklen, et ma ei kuulnud seda juttu ning hakkasin ennast ringutama, et näidata et ma just ärkasin. Tegin silmad vaikselt lahti ning Nialli silmad sinised puurisid mulle otse silma. Ta naeratas mulle ning ma naertasin talle vastu.

„kas magasid hästi?“ päris Niall

„väga hästi, tänan küsimast“

„su ema käis just siin, käskis su voodisse korralikult magama panna“ Selle peale ma naersin vaikselt ning siis haigutasin.

„nagu näha oled sa veel väsinud, ma lasen sul magama minna.“

„aga kus sa siis lähed?“

„su ema lubas mul külalistetoas magada“

„okitoki“

„kas sa vajad abi veel enne kui ma lähen?“. Nii tore, et ta minu eest hoolitseb, aga ma pean ise ka hakkam saama, kuidas ma siis kooli lähen.

„ei aitäh, ma pean ise ka kuidagi hakkama saama, aga tänud“

„nuu, head ööd siis“ ning ta tuli minu juurde ning kallistas mind. Taaskord tekkis sees selline soe tunne, et ei tahaks teda lahti lasta.

„head ööd sullegi“ ütlesin talle, ikka veel kallistades. Ta tõmbas ära ning naeratas mulle ning hakkas ukse poole minema. Ukse peal jäi ta seisma ning vaatas tagasi ja sõnas: „ilusaid unenägusid“

„haha, ilusaid unenägusid sullegi“ ning siis keeras ta selja ja lahkus. Kuulsin kuidas ta veel ukse taga mu emaga rääkis, arvatavasti sellest, et teada saada, kus kohas külalistetuba on. Võtsin kargud ning tõusin püsti ja hüppasin vannituppa, et hambaid pesta. Pärast seda otsisin endale kõige suuremad pidzaama püksid, mis üle kipsi tuleksid ning lohvaka särgi ja pugesin voodisse. Nii hea tunne oli taas enda voodis olla. Mõne hetke pärast ma juba magasin.

~~

Ärkasin mõnusa pannkoogi lõhna peale. Ringutasin veel mõnusalt voodis ning ajasin siis ennast püsti. Need lõhnad olid nii head ja ma tundsin kuidas mu kõht aina tühjemaks läks. Võtsin kargud ja hüppasin toast välja. Jõudsin taas trepini ja siis ei saanud ma jälle alla, istusin siis maha ning panin kargud endale sülle ning hakkasin pepukil alla minema, nagu nelja aastane laps. Natuke enne lõppu kukkusid mul mõlemad kargud alla, suure kolinaga. Ja kõikide silmad, keerasid kohe köögist minu poole. Ema, vend ja Niall vaatasid kõik mind ning siis samal ajal hakkasid Niall ja Niamh mu üle naerma, isegi ema hakkas hiljem mu üle naerma. Ma hakkasin ise ka enda üle naerma, sest ma olen kindel et see nägi väga totter ja naljakas välja. Läksin lõpuni alla ja siis tuli Niamh minu juurde ning võttis mind sülle ja vedas mind kööki ning pani toolile istuma. Ja siis läks ta mu karkude järgi. Ema tõstis mulle samal ajal pannkooke taldrikule.

„hommikust siis kah“ ütlesin kõikidele ning kõik naeratsid. Niall ja Niamh mugisid mõlema suu poolega nagu sead. Selline tunna jäi, nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Ema jõi kohvi.

„hommikust sullegi kullake“ vastas ema ja Niamh ja Niall noogutasid ainult kaasa. Ema tõusis püsti ning tõi mulle veel kakao. On alles hellitaja. Sõime kõik vaikuses. Need pannkoogid oli vist parimad mis ma oma elus saanud. Muidugi kõik toidud, mis ema teinud on, on alati parimad olnud. Niall tõusis püsti ning võttis enda ja minu taldrikud ning viis need kraanikaussi. Ta oli juba valmis neid pesema hakkama, kuid ema segas vahele:

„oota kullake, pole vaja, las ma ise“

„kuidas soovite“ ning Niall tuli minu juurde.

„ma hakkan nüüd minema, mu ema juba  muretseb, eks siis koolis homme näeme“

„okei tsauka ja aitäh sulle“

„mille eest?“ küsis ta, kulmu kergitades, segaduses olevat.

„selles eest et sa minuga haiglas aega veetsid ja et sa siin olid ning mind aitasid, aitäh sulle“

„igakell Del“ ning ta kallistas mind. See lause ajas mind naerma, igakell Del, riimuv. Hahhah. Siis kõndis ta ukse juurde, pani riidesse ning hüüdis veel Niamhile ja emale head aega. Hüppasin siis diivani juurde ja hakkasin koos vennaga telekat vaatama. Ema ütles et ta peab tööle minema ning luges meile veel sõnad peale ja läinud ta oligi. Olime vennaga kahekesi. Milline luksus, seda aega pole ammu olnud, kus saame vennaga, nädalavahetusel kahekesi olla. Vaatasime pool päeva telekat, mängisime kaarte ja sõime ennast paksuks. Õpetasin talle natuke klaverit isegi. Hehe, vajab veel harjutamist. Lõppkokkuvõtteks, oli meil vennaga super lõunapoolik. 

Loodan, et meeldis. Vote/comment :)) 

Miski pole enam samaWhere stories live. Discover now