i.dont.care!||Shawn Mendes||{Eesti keeles}

I

"Elizabeth!" kuulsin ma enda parimat sõbrannat, Zarat, hüüdmas. Ta tegi seda alati, kui mingi uue kuulujutu minu kohta kuulis, ja neid ei ole vähe.

"Miks sa lased neil jutudel levida?" küsis ta kui oli minu voodini jõudnud. Õnneks olime mina ja Zara sattunud ühte tuppa. Ma ei kujutaks ette, kui oleks mõne bimbo või nohikuga kokku sattunud. Ka Zara oli kerge nohik aga vähemalt oli ta kena.

"Tsau sullegi," laususin ma ning tervitasin teda naeratusega. "Sa ju tead, et mind ei huvita mida nad minust räägivad. Järelikult on nende elud nii igavad, et minu omast räägivad." Nii lihtne see ongi. Kui tahavad siis räägivad, mina neid ei keela. Enamus jutud küll tõesed ei ole aga mõnes on tõe tera sees.

"Aga sa ei tea mida seekord välja mõeldi!" hüüatas näitsik ja istus mu voodi peale.

"No räägi siis mulle."

"Räägitakse, et.. hmm... Sinu ema, kuna sina... mmm... Oled sina sündisid ja sa ei meeldinud enda isale."

Ma kargasin voodist püsti, minu kohta võivad nad kõike rääkida, aga minu perekond jätku rahule. "Kes seda levitab?!" küsisin ma vihaselt Zaralt. Oi, kuidas see inimene seda kahetseb.

"See oli Victoria.." vastas Zara mulle vaikselt. Ta teadis mis mul kavas oli, aga ta teadis ka, et ma olen liiga vihane, et mulle mitte öelda.

"Victoria?!?!" Seda poleks ma oodata osanud. Ma olin rabatud, aga see kadus kiiresti, kui viha tagasi tungis. Ma avasin enda toa ukse ning jooksin välja. Ma pean selle sitapea üles leidma. Kuulsin veel ka Zarat mu nime hüüdmas kuid ma ei peatu enne, kui olen leidnud Victoria. Kaua ma otsima ei pidanud, ta oli oma kambaga magala ees. Oi, kuidas ta seda kahetseb.

"Tra minu perekonna kohta selliseid valesid ei räägita!" ütlesin ma talle, samal hetkel haarasin ma ta juuksed oma pihku ning tõmbasin teda tugevasti taha poole. Vicktoria kiljatas ning hakkas siputama. Ta ei näinud mind tulemas seega oli mul eelis.

"Lase mind lahti sa bitch!"  hüüdis ta mulle ning proovis end vabaks siputada. Sellel ma aga juhtuda ei lase, ma tõmbasin teda tugevamalt ning ta lendas selili maha. Kiiresti ronisin ma ta otsa ning andsin talle tugeva litaka. Peagi järgnes ka teine, olin juba valmis ka kolmandat andma aga tundsin, et kellegi käed sidusid end ümber mind ja tõmbasid kõvasti eemale. Muidugi sööstsin ma uuesti Victoria poole aga need käed hoitsid mind tugevasti kinni. Alles siis sain ma aru, et see oli ajaloo õpetaja hr.Smith, kes juhtus olema ka minu klassijuhataja.

"Mis sul mõttes oli, kui sa talle kallale läksid!" hüüdis hr.Smith mulle, kui mind direktori juurde jalutas.

"Alec, ma ei saanud teisiti. Ma sain vihaseks, kuna ta levitab kuulujutte mu vanemate kohta," sisistasin ma talle vastu.

"Kas sa siis aru ei saa! Nad võivad su koolist välja visata, mis sa siis teed?"

"Krt mina ei tea, ka siin elamine on üks põrgu."

"Hiljem oled sa veel tänulik, kui oma diplomi kätte saad." See oli viimane asi mida Alec mulle ütles. Peagi istusin ma juba direktori ukse taga. Ma pidin ootama, sest hr. McCall'il olevat hetkel keegi teine kabinetis. Lõpuks said nad ühele poole ning uksest väljus üks noormees ning direktor.

"Ma annan teile peagi teada, kes teiega koos elama hakkab Mendes." Noormees noogutas ning lahkus. Enne seda vaatas ta mind korra ja naeratas kergelt. Täitsa kena poiss, kui nüüd aus olla.

"Preili Blue, Teie jälle siin," lausus mees, kui pilgu minule heitis. Võib öelda, et ma olen siin tihe külaline. "Aga astuge sisse." Ei tea kas Alecil on õigus ja mind võidakse koolist välja visata? Loodame, et mitte.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Hei! See oli mink esimene osa üle pika-pika aja. Vabandust, kui osa on liiga lühike aga ma siiski loodan, et see meeldib teile ;)