Winged Angeline (eesti keeles)

3. osa Sündmused sadamas

Samuti järjekorras seisev mees tema selja taga muutus äkiliselt kärsituks. "Praegu pole aega taevast imetleda. Laev sõidab ära, rääkimata sellest, et keegi võib vahele trügida." Justkui tema sõnade kinnituseks astus üks poisiohtu nooruk naise seisma jäämisest tekkinud ning tema ees olevate inimeste liikumisest tekkinud vahesse. "Kas teile siis pole õpetatud, et ei ole ilus teistele vahele tulla?"

"On küll, mademoizelle, aga ma kardan, et kui ma rivi lõppu läheksin, siis jään laevast maha, aga kodus ootavad mind mu haigeks jäänud vanemad." Poiss naeratas kurvalt ja kiikas kirjale, mida ta käes hoidis. Naine noogutas mõistvalt ja lausus: "Hoidke siis mulle seni kohta, kui ma oma emale siit midagi ostan ja seni ma mõtlen välja, mis teist saab." Noormees noogutas nõustuvalt.

Vaatasin, kuidas naine kõndis turu poole, nende samade eitede juurde, kes juba pikemat aega teda halvakspanevalt vaatasid ja põlastavaid pilke saatsid. Oma laterdamise hoos ei saanud nad arugi, et keegi on nende leti ääres. Madame vaatas letil olevaid kaupu neid aeg-ajalt tõstes.

"Mis õigusega te minu letil olevaid asju võtate?

"Selle õigusega, et võimalikult ostan ma nad ära, seda vaid oma heldekäelisusest, mida teie käitumine ei vääri."

"Kuidas julgeb teiesugune õuedaam endast vanemate inimestega nõnda kõnetada."

"Olete te juba näinud ühtainsatki aastatuhandet?" 

Müüanna silmad läksid suuremaks. "Ei," vastas ta väreleva häälega, "aga sellegipoolest ei ole õigus sellisel tänavatüdrukul nii käituda, nagu  seda olete teie." 

Õrn muie libises üle naise huulte. "Mina olen oma rännakute lõpuke jõudnud," lausus ta poolsosinal nagu muuseas, sovangud kõrvust mööda tuhisemas. "Pealegi erinevalt minus ootab teid kodus mees."

"Teiesuguseid ei tahagi mehed päriseks."

"See tähendab, et te olete veetnud oma esimese pulmaöö." Jätkas naine mutist välja tegemata.

"Kust ma muidu kaks last sain."

"Te sigisite mehega, asi mida mina pole kunagi teinud. Võin seda vanduda."

"Pole usutav, tõelised näkid ei käi lõbutüdrukute moodi riides."

Mademoizelle naeratas. "Belissimo, esimene huvitav sõna." Ta pilk klaasistus õuntel, mis olid osa müüa kaubast. "Näkid on kurjad, vähemalt tõelised. Nad ei kanna ühtki riide eset peale oma juuste ja mere põhjas keha külge haakunud vetikate." Ta raputas pead, kui tema silmad ära väsisid, andes jutule veidi rohkem ilmekust.

"Te usute muinajutte?" Milline rumal ja vastik vanadaam.

Ohates pistis noor naine käe keebi varju ja tõmbas ta midagi välja, mille nägemisest müüanna silmad suureks ja punni läksid. Punase pistoda tera limpsisid leekidena õrnsinised jääkeeled. 

Nagu kuinganna soovid, leidsin oma peast mõtte.

 Madame sirutas valja oma vaba käe ja pani postoda terapidi tasakaalukalt oma nimetissõrmele seisma. Mustjas-punane verenire voolas tibstillukese ojana mööda ta sõrme. See ei jõudnudki palju pikemaks kasvada ega maad puudutada, kuna ta jäätus. Mu tähelepanu läks tumedatele, silmi meenutavaile asuriitidele pistoda käepidemes, mis helklesid hirmutavalt kahe näljase ookeanisügavikuna päikese paistel. Uurisin jäätunud verd, mida ka turumutt jõllitas alguses ehmununa, pärast juba ahnelt. Inimesed...

Märkasin, et selles sädeles miski hõbedaste briljantidena ja päikese karva kullana. Mulle meenus miski: "Kõigil rassidel on erinevat värvi veri, mille kaitsevärviks on punane," oli Angel öelnud.

Pean tunnistama, et oma nii pika elu jooksul pole ma näinud ega tunnetanud midagi nii lihtsuses võluvat.

 "Haldjate kunsti üks lihtsamaid osasid on oma vere äratamine ja uinutamine," kumusesid mu meeltes mu ema sõnad. Olen alati tahtnud mõnda neist kohata, aga see noor naine polnud haldjas, vähemalt mitte puhtavereline, kui üldse. Mis ta oli?

 Nägin, kuidas ta sõrm jäätudes lillakaks tõmbus ja värises, pannes kõikuma ka sellel seisva pistoda. "Aitab, kullake, aitab. See olen kõigest mina," sosistas ta ja terasriist haihtus. Naine surus käe rusikasse ning peitis selle oma keebihõlma varju. Müüa võpatas, kui nägi naist esimest korda talle päriselt silma vaatamas. Seda iidseks kulunud lõputult kurba ja lootusetult elurõõmutut pilku, milles isegi tarkusetera hakkas vaikselt hääbuma. Vanur taipas esimest korda peale oma etteheiteid, solvanguid ja arvustavalt taunivaid pilke, et keegi, kes on nii noor võib olla ka nii lõputult vana, et ka tema enda pikki elupäevi näinud mõistus suutis seda vaid häguselt aduda. Noored silmad väljendasid nii suurt valu, nagu oleksid nad näinud kogu maailma rämedat julmust vaid ühe minutiga, neis oli alla andmine ja eluväsimus. Vana naine meenutas säravat, hiilgavat verd, mis oli sosistanud lubadusi ta silmadele ja kogu haletsus endast noorema ees kadus, asendudes uuesti ahnusega. ... muutumas vampiirideks.

Saladuslik naine, kes hoidis end endiselt kõigi eest varjatuna vaatas endiselt turuleti taga olevale hädisele naisele veel sügavamalt silmatesse. "Aitab naljadest,narri oskab igaüks mängida," ütles ta, "Ma võtan ühe naela õunu, selles peaks talle piisama." Ta hääl oli karm ja keha rääkis, et ta ei taha enam millegagi tegemist teha, enam kunagi midagi näha ja see kohutas mind. Ma alles nägin teda. Vana, küüru vajunud seljaga naine noogutas hädiselt. Neid tõi kuskilt valja kulunud riidest koti ja viskas sinna kiiruga mulle teadmatuks jäänud koguse õunu - ta seisis munu poole seljaga ja hetkel pole tuult. Tuuleta pilved ei liigu. Seejärel surus ta müüjale midagi pihku ja asetas oma nimetissõrme vanuri laubale. Madame ristas nimetisõrme pikapeetriga ning kätt laubalt nina poole alla tõmmates vabastas sõrmed ebamugavana näivast ristist - kust mina tean, egas minul sõrmi pole. Nina juurel ta käsi peatus ja ta surus neli sõrme kokku, jättes pöidla silmale puhkama.

Tema toiming meenutas mulle Ingli kirjeldatud kahejalgsete kõige täpsemat, lihtsamat ja kiiremat rituaali, mis pani nähtamatu märgi kandja unustama võluri soovitud asju ning ei olnud toitev. Vähesed oskasid ja teadsid seesugust toimingut, see oli enamasti põlvest põlve päritud ja hästi valitud järglastele edasi omandatud toiming.

Kui noorik midagi ka nina ette pomises, ei kuulnud ma seda, aga kui järgida mu ema, siis sõnad hoiti saladuses, ega paljastatud kunagi enne Õiget Aega. Muud vajalikud toimingud peale kehalise puute tehti läbi Sideme, mille ühenduseks vajalikud organid valis juba võlur ise. Arvatavasti olid selleks hetkel  silmad, mille järgi võis öelda, et naine on nägija, aga kes teab, selleks võis olla ka süda - sel juhul oleks ta tundja, mis seletas ka ülekoormatuid tundeid ja rahulolematust maailma ees, mida ta hetkeks ilmutanud oli. Ta oli nii väsinud, aga ikkagi paiskus temast voogavat elujõudu, mida ma õrnemalt õhust tunda võisin, ja mida ta kas ei tahtnud ega saanud katkestada. -Või mõlemat. 

Sel ajal, kui ma õpitut meelde tuletasin, oli abrakad-abra juba möödas ja mademoizelle naeratas noormehele, kes oli astunud tema ette ajal, kui näitsik minuga vestles. "Teil läks kenakesti kaua, kas leidsite selle, mida otsisite," päris poiss asjaliku pilguga.

"Tjah, mu ema harrsatab kõigest õunte söömist. Praegusel ajal on see sugust kaupa lihtne leida ja raske osta." Ta vangutas pead, mis pani noorukit kulmu kortsutama, mõeldes nii sellele, kummale väitele zest mõeldud oli ja viimaste sõnade tähendusele.

Oo, hakkama sain! Uus osa! Tean, et algus on logu (mustandita on raske kirjutada), aga pääris lõpus võtsin end vist siiski kokku, või vähemalt nii mulle tundub.... Ennast kiitmast ma ei väsi, selles olen mina käsi!

KEEGIGI, kirjutage oma arvaamus - siiani on olnud tagasisidet ainult mu sõbrannalt, kes ütleb ikka, et kõik on vaimustav, isegi kui ma talle selle kaha pealt ikka ja jälle vastu vaidlen.