Winged Angeline (eesti keeles)

2. osa

Jõudsin täpselt selleks ajaks tagasi linna, kui Anfibella lõpetas oma raamatu jutlustuse ja klass plaksutas talle vaimustunult. Ma imestasin selle üle, tavaliselt ei kuule ma isegi ta mõtetes selget juttu.

   "Suurepärane! Sa peaksid rohkem Shakespeare'i lugema." Õpetaja oli tõelises vaimustuses, tüdruk ainult oigas selle peale. Ta oli seda lugedes palju pingutanud, isegi mina oleksin seda kuulates peaaegu magama jäänud. Vanad raamatud omastavad tihtlugu noortelt lugejatelt energiat.

"Aga... Mr Theodores..." kortsuline nägu pinguldus sõatust küsimusest, millele vastust ei tulnud.

"Jah, pr Oislander?"

"Aga, aga, aga... "

"Jaaah?" venitas vana, idamaise jumega õpetaja Theodores.

"Oh, andestage mu patune väljendus, aga see teos oli kohutavalt igav!" ma polnud kunagi Anfibellat sedasi piiksumas kuulnud nagu praegu. Kodus, see tähendav Suures Raamatukogus olles pomises ta ikka, et Allah kukkus (sadas) taevast alla. Kristusega ei läinud see lihtsalt riimi.

"Kuidas palun?!? Kirjanik müüs maha oma hinge ja te pole tema teostega ikka veel rahul?" müristas härra Thodores vihaselt üle klassi.

"Ma tean, et ta on geenius, aga eks igaühele oma," aitasin neiu hädast välja. Mees näis sellest aru saavat... ja leebuvat. "Ja mida teie siis loete, kui tohib küsida?" õpetaja hääl oli mõnitav, kuid tahe teada saada siiras. Ma tunnetasin seda.

Egas Anfibella olnud klassis viimane, kes seda esitama pidi, kuid kolksuv koolikell tegi ta viimaseks ning vabastas ta kohustusest vastata. Õpetaja oleks väitnud, et tema loetavad raamatud on paganast. Mina teatsin, et need on hoopis haldjate viimne pärand.

Mäletan, mida Must Ingel jutustas mu küsimuse peale, et miks haldjad ära läksid. "Nad ei ole kunagi sallinud pika ninaga inimesi, kuid mida aeg edasi läks, seda pikemaks nende nina venisid, tahtes muukida lahti lukud, mis varjasid saladusi."  Mäletan, et höritsesin selle peale lõbustatult, see oli õigesti sõnatud. "Inimesed olid - ja on -  ahned, neile passis surelik elu hästi, aga mõte, et nendega samal maal astuvad ka surematud, kellel on tänu neile rohkem võimeid, kui varem muutis inimloomad lausa välja kannatamatuks."  Seegi oli täpselt öeldud.

"Aga kuidas on haldjad tänu surelikele tugevemad?" segasin ta jutule vahele.

"Jõuab, kullake, jõuab. Kõik omal ajal. Meie elu on piisavalt pikk, et sa jõuaksid kõike kuulda," vastas ta leebelt ja jätkas pooleli jäänut. "Inimesi paeluvad saladused..." ta jättis väikese pausi, laotades oma tiiva üle minu ning lastes oma mõtetel mõjuda, "... nagu ka valed. Ajal, mil haldjad eraldusid oma hingerahuks metsadesse ja lasid surelikel end rahumeeli unustada oli mõnda aega kõik korras... kontrolli all. Inimesed õppisid väärtustama pere soojust ja haldjad metsa saladusi. Aja möödudes hakkasid surematud elama metsaga sünkroonis, mille pärast inimesed neid harva tähele panid. Kuna neid siiski nähti, siis haldjajahid kogusid populaarsust, see oli kasside kullaaeg."

"Väkk, kassid..." ma ei suutnud seda sõna kuuldes kunagi end tagasi hoida.

"Tshh, kuula nüüd ilusti. Kuhu ma nüüd jäingi? Ah, ja... Inimesed tahtsid ammutada neilt teadmisi ja kassid... verd. Kõikvõimas haldjate kuldne veri polnud just märkimisväärse maitsega, kuid sisaldas rohkem võluvõimet, kui haldjad ise. See oli katastroofiline aeg heatahtlikele haldjatele, kes ei saanud teha muud, kui põgeneda pidades kinni oma vandest sellele maailmale." Teatsin, et ta kontlollis mu tähelepanelikust, ma oleksin küsinud, kui poleks seda teadnud. Ma mäletasin haldjate tolle aja vannet - mitte tappa, mitte siin.