Ava mu süda

Peatükk # 38

Ja ongi kätte jõudnud kaks viimast päeva. 

Sõitsime just Marrawah'st Stanleysse, kus me ka tänase öö veedame. Kuid mitte hotellis seekord. Oo ei, täna saab lõbus olema. Meil on täna lõkkeõhtu!

Marrawah's saime veidi surfamist proovida - seal on lihtsalt suurepärased lained. No ja muidugi sai jälle ujuda ja ns laamendada.

Aga igatahes, tänasest meelelahutusest. Meil on siis mõnus lõkkeõhtu rannas, ööbimine @VDL Stanley, mis koosneb ülinunnudest kämpingumajakestest, kuhu mahub oma viis inimest.

*Vaatamata sellele, et ma olen kogu oma elu elanud Austraalias, täpsemalt Hobortis, paneb mind selle imeline loodus endiselt üllatuma. Ma olen käinud Sydneys, Melbourne'is - ühesõnaga, pmst kogu New South Walesis. Ja teate, mis ma teile ütlen? Las nad (ma ei ole päris kindel, kes need "nad" on, aga suva sellega) kõik räägivad, et Euroopa ja USA on ägedad ja ilusad ja puha .. ei, ma ei usu seda - Austraalia on parim.

Ning meie praegune Tasmaania reis vaid tõestab seda. Googeldage - ja te saate vaid järjekordset tõestust.*

***

"..ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni," lõpetasin ma vist kõige tobedama jutu üldse.

Asi oli selles, et George mõtles, et oleks tore rääkida õhtul mingeid õudukaid või lihtsalt jutte, aga kuna keegi ei teadnud midagi sobivat, leppisime kokku, et lisame igaüks ühe lause.

Nii et meil tuli välja romantiline (no kuidas siis muidu) lugu poisist ja tüdrukust, kuhu oli loomulikult lisatud vampiire ja libahunte (tänud meie Twilighti-fännidele), müstikat, teispoolsust ja paralleelmaailma jne.

Lõbus, kas pole?

Väljas hakkas minema juba jahedaks ning ma hakkasin jääma uniseks sellest kakaokogusest, mida ma ära joonud olin. Vahukommid aitasid tõenäoliselt ka kaasa.

"Läheks juba?" küsisin Chantalilt haigutades.

Tüdruk kehitas õlgu, mis pani mind tegelikult muret tundma. Nii palju kui ma Chanile juhtusin otsa vaatama täna õhtul (ja päeval), oli ta nägu iga kord mures ja kurb. Ning iga kord, kui ta märkas mu pilku, surus ta naeratuse näole. Minu isiklikust kogemusest teadsin liigagi hästi, et ta varjab midagi. Pealegi, kui sa naeratad huultega, siis see ei jõua silmadesse.

Kuid mida ta varjab? Mis on valesti? "Ja teie?"ˇpöördusin ma Alasia, Michelle'i ja Cassie poole, tehes endale mõttes linnukese rea "Saa teada, mis juhtus Chantaliga" ette.

"Ma jään veel," vastas Micha end sirutades ja kohendas end Craigi süles.

Muigasin. Michelle võis küll olla pain in the ass, kui tal halb tuju on, kuid viimasel ajal (mis tähendas umbes paari kuud) oli ta palju rõõmsameelsemaks ja sõbralikumaks läinud. Mõtlesin, et selles võis Craigi osa olla. Ja see oli ju hea.

Peale selle, kes meist ei muutuks, kui me armume?

Heitsin pilgu Jasonile, kes Zackiga millestki rääkis. Kissitasin silmi, kuid lõin sellele siis käega.

Lõppkokkuvõttes oli Jason Zackiga kauem tuttav kui minuga. Ja pealegi, mul ei olnud endiselt õrna aimugi, mis Zacki vihas minu vastu tegelikult peitus.

Äkki on Jasonil siiski õigus? läbis mu pead uitmõte, Hui. Ma ei meeldi talle.

Siiski, mingi sisemine hääl proovis mind veenda, et ma ei või kunagi teada.

You never know, tuli mulle meelde Jasoni lause. Jajah.

"Aga meie küll tuleme," lausus Alasia enda ja Cassie eest. Nähtavasti olid nad sellest juba rääkinud varem.